Kohvist ja koogist

Nädalavahetusel käis mul sõbranna külas. Kui ta tuli, viskasin parasjagu koogi ahju ja teadsin, et see saab tunni pärast valmis. Umbes poolteisttundi hiljem oli koos valmis ja parajalt jahtunud, et seda võis juba pakkuda. Küsisin, et kas teeme nüüd kohvi ja kooki ka. Millele sõbranna vastas, et oot, ma pean juba ära hakkama minema või.

Ühesõnaga, neljakümnekahe ja poole aastasena õppisin ma seda, et kui külalistele kohvi ja kooki pakkuda, on see viisakas vihje sellele, et inimene võiks vaikselt kodu poole hakata sättima. Kui ma hiljem seda teemat meie grupichatis uurisin, siis selgus, et kõik teavad seda, mina üksi olen terve elu ebaviisakas olnud.

Ei, loomulikult ma olen ikka imestanud, et miks inimesed päras kohvi pakkumist kohe minema hakkavad sättima, kui mina hea meelega veel vestleks ja jutustaks. Aga vot, sellevõrra mats olen, et seda elutõde mina tõesti ei teadnud. Meie peres oli vihjeks see, kui perenaine hakkas lauda koristama. Või siis kui kõik joogid otsas olid. Aga kohvi ja kook? Vahel ma pakungi külalistele ainult kohvi ja kooki.

Kindlasti on sarnaseid kirjutamata etiketireegleid veel, mis kodust kaasa antakse. Ainult, et mitte igast kodust.