Kui sa oled kontrollifriik, nagu mina, siis on elu üsna keeruline ja vaevarikas. Kui ma olin veel sekti liige, siis mind tohutult häiris see, et miski mu kontrollile ei allunud. Ma püüdsin meeleheitlikult leida oma elus mustrit. Näha põhjust ja tagajärge. Noh, et kui ma olen "tulbi" ja hea ja viisakas ning lahke, siis mul läheb elus hästi ning mind koheldakse omakorda hästi ja viisakalt. Kuigi sageli nii oligi, siis umbes sama sageli ei pruukinud olla. Teised korrad jälle tundsin, et olen väga inetult käitunud - isekalt, kärsitult, lohakalt, ja ootasin siis südame värisedes, kuidas ma teenitud karistuse saan selle eest. Ainult et ei saanud alati. Vahel läks hoopis nii, et ma sain halva käitumise eest positiivse tagasiside ja hea käitumise eest sain vastu vahtimist. Ning keegi ei osanud mulle seletada, et miks nii on. Miks siis Jumal ei karista halba käitumist ja miks ta head käitumist ei premeeri. Öeldi igasuguseid ümmargusi asju, milles puudus loogika ja järjekindlus, milles puudus muster. Ja kui sa oled kontrollifiik ja sa otsid mustrit, siis selle puudumine on võrdne turvatunde puudumisega. Kuidas ma saan elada nii, et kui ma käitun x viisil, siis selle käitumise tagajärg ei ole ennustatav?
Kuigi ma püüdsin aastaid mustrit näha ja seda läbi hammustada, siis muutis see mind aina ebakindlamaks ja õnnetumaks, kuni ma lõpuks otsustasin, et kui mustrit pole, ega turvatunnet, siis ma võin sama hästi elada täpselt nii nagu mulle aus tundub ja eks ma siis tegelen nende tagajärgedega.
Lühikest aega püüdsin ma astroloogiast mustrit leida. See lõppes kiiresti. Ei näinud ma seal rohkem mustrit kui usus.
Siis püüdsin ma leida mustrit ja lohutust numbritest. Mul on praegugi rahakoti vahel ostutšekid, mille lõppsumma on näiteks 11.11. ja 6.66. Numbrid on mulle terve elu meeldinud ja omal moel lohutust pakkunud. Kuigi ma matas sakin. Aga mingi loogika ja järjekindlus, muster ja turvatunne on arvudes minu jaoks olemas.
Nagu öeldud, seda, et muster ja turvatunne tuleviku suhtes puudub, on olnud väga raske taluda. Ikka ju tahaks teada, mis saab ja millised valikud on õiged ning tagavad sellise elu, mida ma tahan. Seda ka paarisuhetes. Mis on viinud selleni, et lihtsam on kõik paarisuhted endal ülemõtlemise ja punaste ohutulukeste otsimisega kohe eos saboteerida, sest nii ma vähemalt olen endale loonud illusiooni kontrollist. Ainult, et jama on selles, et kõike kontrollida soovides, jätan ma ennast ilma ka väga suurest kogusest õnnest. Kuna elus juhtuvad tihti kõige toredamad asjad ootamatult ja mustriväliselt.
Ja nii leidsin ma, et pean oma turvatunnet ammutama mitte sellest, et suudan olukordi ja inimesi kontrollida, või et ma pean tingimata kõike teadma või suhtlema ainult inimestega, keda jäägitult usaldan. Mulle piisab turvatundeks sellest, kui ma saan usaldada seda, et lõpuks kõik olukorrad lahenevad. Lõpuks saab iga jama otsa. Iga rõõm saab ka otsa, lõpuks. Aga kui ma muretsen selle pärast, et see rõõm saab otsa või kuidas seda rõõmu vägisi enda küljes hoida, siis unustan ma seda nautida hetkes.
Sest usaldada ei saa kedagi. Seda tõestavad meie antud hetkel kuumad poliitilised stseenid. Mida kõrgemale pjedestaalile mõni iidol on upitatud, seda valusam on tema kukkumine. Kuigi tema ise ei pruugigi eriti haiget saada, aga saab just see, kes ta sinna pjedestaalile sättis. Seda oleme ka blogilugejatena tundnud. Seda olen blogijana tundnud. Vaatajal, mida kaugemal ta on seda tõenäolisemalt, tekib kuvand, illusioon. Kõik, mis seda kuvandit toetab, see kinnistub, mis vaidlustab, see heidetakse kõrvale. Kaks inimest ei taju üht ja sama inimest kunagi samamoodi, sest nad näevad teda läbi enda loodud prisma.
Vahel teen lühikesi videoklippe. Ma teen neid, kuna need rõõmustavad mind. Ma teen enda meelest üsna seinast seina materjali. Ainult, et kui ma vahel saan tagasisidet, siis ma näen, et kuigi minu meelest on seal igasugust kraami, siis iga konkreetne indiviid näeb nendes klippides ainult üht versiooni minust. Minul, loojana, puudub kontroll selle üle, mida vaataja näeb. Ja seda on olnud keeruline taluda. Seda on olnud ka blogi kirjutades keeruline taluda, sest ma arvan, et ma suudan üsna ilusti väljendada oma mõtteid. Kuid aegajalt mulle tuletatakse meelde, et kuigi ma võin kirjutada mida ma tahan, siis on lugejal õigus sellest välja lugeda, mida tema tahab. See on umbes nagu kui sa oled keskmist kasvu ja pikkust. Lühem inimene tajub sind pikemana, pikem lühikesena, saledam jämedana ja trullakam kõhnana. Sina oled kogu aeg üks, aga kuvad sinust luuakse ilma sinuga konsulteerimata. Sul endal peab olema sellevõrra usaldust enda vastu, et aru saada, kui keskmine sa tegelikult oled.
Ehk kogu selle pika jutu oleks võinud kokku võtta lausega - usaldada saad vaid ennast, aga teate, ma pole sellega nõus. Mina ei usalda ennast. Ma olen näinud elus, et ma suudan endale väga edukalt igasuguseid jutte kokku luuletada, kui mul on vaja, et mingi olukord paistaks sellisena, nagu mul parasjagu oluline. Ma olen näinud, et kui ka mu sisetunne mulle midagi väidab, siis ma oskan ise ennast ümber veenda, et ma seda sisetunnet usaldama ei peaks, ainult selleks, et kunagi hiljem tõdeda, et tegelikult ma sain kohe alguses aru, et midagi on mäda. Ma olen kogenud ka seda, et ma ise muutun palju. Paljud asjad, mille kohta vandusin, et ma "iial ei", olen ma rõõmsalt ette võtnud. Ma tean, et ma suudan ennast saboteerida ja olla enda suurim vaenlane ning pean pöörduma oma lähedaste poole, et need mu tagasi õigele teele juhataks. Sellepärast ma ise ennast ei usalda. Aga ma usaldan seda, et lõpuks kõik olukorrad lahenevad. Nad ei pruugi laheneda hästi, aga nad lahenevad. Ja kui nad lahenevad halvasti, siis ka sellest halvast on mingi väljapääs.
Kommentaarid
Postita kommentaar