Pinginaaber saatis mulle meili. Kaks korda sama meili. Ütles, et sai Omnivalt kirja ja ta ei tea, mida see tähendab. Nagu, palun ära saada mulle oma scämmerite meile edasi. Päriselt, kui vana sa oled, et sa aru ei saa, mis see on? Või nagu, kas sa elad kusagil koopas, et sa pole kuulnud, et praegu ongi mingi laine Omniva "poolt" saadetud õngitsemisi?
Keegi Hong Kongist pärit Richie kirjutas mulle Instagrammi. Umbes, et kas me tunneme üksteist, sest tal viskab minu profiili pidevalt soovitatute hulka. Ei tunne. Ja ega ma hästi usu ka su juttu, aga ok, mul oli igav ja ma võin ju suga mängida. Richie on sisearhitekt ja sisekujundaja, kes reisib mööda maailma ringi ja tal on sõpru igal pool. Muuhulgas ka Tartus. Kas ma olen kuulnud sellisest linnast nagu Tartu? Praegu on Richie Saksamaal, aga tal on plaan Tallinna tulla ja ta tahab minuga kokku saada. Ja ta tahab mu sõber olla. Aga ta ei taha IG minuga jutustada, sest tal on see ebamugav. Küsib mu Whatsupi. Ma hästi ei taha anda, sest nagu, milleks. Noh, et saaks jutustada. Ei tea millest meil jutustada on, võõras mees internetist? Mis mõttes, uurib ta. Ta ju tuleb Tallinna ja tahab siin minuga sõber olla. Miks sa oma Tartu sõpradega ei jutusta? Nad ei taha talle vastata. No vot, aga see on mulle ka ohumärk, et su enda sõbrad suga suhelda ei taha. Ei noh, ütle mulle otse, kui sa mu sõber ei taha olla! Selles mõttes, et mul on nagu hästi. Muidu oli natuke imelik küll öelda, et ma ei taha kellegi sõber olla. Selline kuueaastase mina tunne tuli peale. Jube piinlik. Järgmisel hommikul saatis Richie mulle tere hommikust sõnumi.
Samal õhtul sain Christopherilt IG sõnumi. Tal rõõm mind kohata, sest ma olen armas. Ma tegelikult olin natuke seal oma veinipudeliga koos ja kuna parasjagu telekast midagi põnevat polnud, siis vastasin, et tead, ma pole armas, ma olen kaunitar. Seda ma ise ei mõelnud välja, seda ütles mulle Mallukas ja ma otsustasin teda uskuda. Siis Christopher solvus väga, kui ma arvasin, et ta on scämmer. Aga ta arvab, et sõprus algab aususe ja usaldusega. Ma arvan jällegist, et usaldus tuleb välja teenida ja see võtab aega. Siis räägib Christoper, et ta on pärit Ameerikast, Põhja-Carolinast. Ta on sõjaväelane, kes hetkel asub Süürias missioonil. Tal on kaks imelist poega ja kolm aastat tagasi suri ta naine rinnavähki. Kui ma julgesin vastata, et see on 99,9 juhul sajast scämmeri jutt, siis ta soovitas mul end blokeerida, sest nüüd on tema süda murtud ja ma olen üldse üks hirmus inimene, et ka kohe kedagi tundmata niimoodi hukka mõistan inimesi. Mis on iseenesest tõsi, sest nagu, kindlasti on kusagil ka need päris sõjaväelased, kes on missioonil ja neil on seal igav ja nad leiavadki ilusaid tüdrukuid sotsiaalmeediast ning saadavad neile sõnumeid ja no, täiesti reaalne, et kellelgi neist on naine rinnavähki surnud ja tal on sellest suhtest lapsed. Kuidas mina tean, et ma just sellise mehega ei jutustanud. Aga kohe mõistan hukka!
Aga huvitav, ma mõtlen, et kas see on mingi salaunistus naistel, et keegi mundris mees või arst välismaalt armub nende sotsiaalmeedia profiilipilti ja nad elavad õnnelikult aegade lõpuni? Sest mingi kakskümmend aastat umbes olen ma selliseid kirjakesi saanud.
Üks tähelepanek veel. Laisaks on need sõbrad muutunud. Lugusid ei viitsita lihvida, grammatika on kohutav. Nagu, mis õigustus sul on selliseks ülejala suhtluseks? Tänasel päeval, kui on kõik programmid telefonis, mis õigekeelt lihvivad ja AI ja ChatGPT. Mul ei ole huvitav niimoodi!
Kommentaarid
Postita kommentaar