Praegu ei ole öö. Pealkiri on üldse eksitav, sest öösiti mõtlen ma tavaliselt sellest, et miks ma magama ei jää ja sellest, et kui ma praegu jääks, siis mitme tunni pärast ma ärkama peaks. Vahel mõtlen öösiti sellest, et mida ma hommikul selga panen. Veel mõtlen, et kas ma õhtul trenni lähen ja kui, siis mida ma seal teen. Mõnikord mõtlen, et see on nii omamoodi õnn, kui sul on trennis silmarõõm ja kes kuldse retriiveri vaimustusega sulle lehvitab, kui sind trennis märkab. Teate, nagu Forrest Gump lehvitas leitnant Danile.
Mõnikord ma mõtlen sellest, et kui palju mul raha on kuu lõpuni. Tavaliselt kord kuus mõtlen seda. See mõte ei lase mul üldse uinuda ja ma suudan ennast korralikult üles kütta. Asi rahuneb alles siis, kui ma olen kalkulaatori välja võtnud ja kõik oma selle kuu sissetulekud ja väljaminekud kirja pannud. Tavaliselt alati leian, et mul on rohkem, kui ma ette kujutasin. Aga see ei tähenda, et ma järgmisel kuul ühel unetul ööl täpselt sama tantsu linade vahel ei tantsiks.
Kui ma olen avastanud, et ma olen rikkam, kui arvasin, siis hakkan ma peas planeerima, kuidas seda rikkust kulutada. Kellele mida osta on vaja, kellele mida jõuludeks kinkida, milliseid lõhnu tellida ja millist mööblitükki vahetada. Olgu öeldud, et see minu "mul on rohkem raha kui ma arvasin" tähendab enamasti lihtsalt seda, et ma tulen toime, mitte seda, et ma rahas suplen ning tegelikult uue mööbli ja jõulukinkide peale raha saaks raisata. Aga ega ma sellele siis öösel ei mõtle.
Naistele oma elus mõtlen. Kuidas mul vedanud on nendega.
Oma blogilugejatele mõtlen. Kuidas neil minuga vedanud on.
Vahel ma mõtlen meestele ka, kes mul on olnud, kes on ja kes mul olema saavad. Meestega on selline naljakas lugu, et ma olen nad kõik saanud. Varem või hiljem. Rõhk sõnaga hiljem (loe: siis kui ma neid enam ei taha). Sellepärast on meestele mõtlemine mõttetu. Mõtled neist ja siis nad tulevadki. Kui sa juba mingist teisest mehest mõtled. Nagu, mida te olete nii pikkade juhtmetega? Aga siis ma mõtlen, et järelikult ei olnud minu mees. Sest küllap see minu mees ikka õigel ajal ka tulla oskab üks kord.
Üks öö näiteks mõtlesin, et ma üksi mõtlen, kuidas ma tahaks kaisus magada. See mõte meeldib mulle väga. Ma võtan suure padja kaissu ja emban seda, surun oma näo selle pehmusesse ja kujutan ette, et see on mu armsaim. Ainult, et siis kui ma päriselt seal olen, siis see pole üldse nii mõnus, kui minu mõtetes. Sest et ta ju hingab. Ja siis sureb mu käsi ära ja ma nihelen ja nihverdan ning sügelen ja ootan hommikut, et ma saaks selle kaisusmagamiseteesklemise ükskord ära lõpetada. Ja siis ma mõtlesin, et ma olen ikkagi sitapea. Ise ju tahan! Miks ma siis rahul pole, kui saan? Mis mul viga on?
Seda mõtlen ma muide kogu aeg. Öösiti rohkem. Et mis mul viga on. Ja mida ma siis ikkagi tahan. Kuigi ma neile küsimustele mõtlen, siis vastust pole kummalegi. Kardetavasti vastust ei tulegi, mõelgu ma palju tahes.
Vanadusest mõtlen ka. Ja palun, Jeesus, ärge hakake jälle mulle heietama ja mind "julgustama" või "lohutama", et ma pole mingi vana ja ma saan veel kõike teha, mida ma tahan. Kui ma tahan mõelda, et ma olen vana, siis las ma vähemalt öösiti mõtlen sellest rahus. Kahekümne aastane võib ka tunda, et ta on vana teatud asjade jaoks. See ei tähenda, et ta on, või et ta elu on läbi. Las inimene tunneb, kui tahab. Ei pea teda kohe hakkama ümber veenma, eks. Sest et ma vaatasin mingeid pilte ja ma mäletan, et ma siis arvasin, et näen nii vana välja. Nüüd vaatan, et nägin nii noor, aga praegu olen kakskend aastat vanemaks jäänud. Poole aasta pärast raudselt vaatan, et krdi noor olin ikka.
Mõne asja jaoks olen ma ikkagi vana juba. Liiga vana, et lapsi saada näiteks. Kuigi tegelikult mitte, paljud veel saavad minu vanuses, aga ma ise tunnen, et olen liiga vana. Ja palun ärge nüüd arvake, et ma tahan lapsi saada. Lihtsalt, mingi teatud nukrus käib sellega kaasas, kui sa mõtled, et see asi on nüüd sinu jaoks läbi. See on midagi, mida sa enam ei koge. Kogemus, mida sa enam ei jaga. Veel olen ma liiga vana selleks, et autos, alla lastud akendega, maksimaalse helitugevusega oma lemmiklugusid kuulata. Olen küll liiga vana, aga ikkagi teen seda. Seda ma vähemalt saan veel kogeda. Liiga vana olen ka ebakvaliteetsete riiete ja odava kosmeetika jaoks. Ma arvasin, et ma neljakümnendates olen majanduslikult kindlustatum. Ja see kurvastab mind. Piinlik on ka. Enda ees on piinlik. Enda noorema versiooni ees, kes arvas minust paremini.
Remondile mõtlen ka. Et peaks tegema kodus. Aga raha pole. Ja siis ma peas jälle arvestan, et kui ma seda teen ja seda ei tee, siis äkki leiaks raha. Aga isegi kui on raha, siis remont on lihtsalt nii rõve, et ma üldse ei taha seda teha. Sest, et kuhu ma siis lähen, kui mul on magamistoas remont? Ja kui kaua see kestab? Ja kes teeb? Ja kui palju see maksma läheb? Ja kui palju tolmu tuleb? Äkki ma lihtsalt koliks ära, siis ma ei pea remonti tegema? Ainult, et ma ei taha kolida, sest mul on parim kodu. Ja ta on muidu ilus, eriti kui ma veel remondi ka ära teeks...
Remondile mõtlen. Autoremondile. Iga kuu käin remondis. Jube tüütu juba. Iga kord kui käin, siis nad leiavad midagi uut, mida on vaja parandada. Ja ma mõtlen, et müüks maha. Aga ma ei saaks ilmselt uue auto jaoks liisingut praegu ja ma ei taha seda katkist müüa ka. Süda ei luba. Ma tahan teisele inimesele heas korras asja üle anda. Mul on endal elus hästi läinud ja ma pole pidanud teiste katkiseid asju saama. Olen karmale selle võlgu, et endast parem maailm maha jätta. Kodanikud, kes tunnevad vajadust mind teavitada sellest, et raudselt töökojas mehed tunkedes itsitavad pihku ja "mõtlevad" mu autole vigasid külge, siis ei. Ma ise tunnen, et auto laguneb. Ning oma lukksepa vastu on mul piiritu usaldus. Usaldus, mille ta on aastate jooksul ära teeninud.
Sellest ma mõtlen ka öösiti, et kuidas mu elu on hästi kujunenud, kõik ilusad ja head asjad on minuni jõudnud ja mind on suurema häda eest hoitud. Tänulik olen. Väga tänulik.
Oma raamatust mõtlen. Et peaks kätte võtma ja ümber kirjutama teist korda. Sain väga head tagasisidet ja on aeg. Siis on mul jälle piinlik, et ma üldse nii kaua temaga midagi teinud ei ole. Ja veel on piinlik, sest äkki ongi ikkagi piinlik ja ma ei peaks temaga üldse jändama ja unustama ära, et ma millegi nii piinlikuga tegelesin ja arvasin päriselt, et ma oskan.
Mõtlen sellest, kuidas üks klient saadab mulle sõnumeid. Tööalaseid ikka. No enamasti. Sõnumite lõppu lisab naerunäo. See komme on tal nüüd tekkinud, mingi paar kuud tagasi. Ja ma mõtlen, et kas ta flirdib minuga? Sest ma ei saa tavaliselt aru nendest asjadest. Mõtlen, et sõbralik lihtsalt. Aga siis kunagi hiljem saan aru, et keegi pole minuga niisama sõbralik. Ainult, et ma tavaliselt unustan selle ära ja mõtlen, et sõbralik. Ja nüüd mõtlen, et okei. Nunnu klient on. Kui päriselt flirdib, siis pole üldse #metoo. Sest üks teine on samasugune ja tema on küll #metoo vaibiga. Ja kui nii võtta, siis minu vanuses on päris meeldiv, kui keegi on piiripealselt sõbralik, nii et sellel on flirdilõhn juures.
Poliitikast mõtlen. Mõtlen, et ma ei tea sellest midagi. Küsida ka ei julge. Näiteks ei saa ma aru sellest, et kuidas aitab sõjategevusele kaasa see, kui minu lemmikfirma müüb oma asju idanaabrile. Ma saaks sellest aru, et naabri nänni ostmine soodustab sõjategevust, kuna viib neile raha sisse, aga kui raha sealt välja viiakse, siis kuidas see aitab? Veel mõtlen ma Kajast. Kuigi ma ei tea mida mõelda. Ma pole tegelikult kursis. Aga mul on tunne. Ja see tunne on, et piinlik. Nagu, miks sa hoiad kinni, kui sind ei taheta? Kas sa päriselt arvad, et sa teed teistele või endale teene, kui sa hambad ristis edasi pusid? Millal on see kedagi varem aidanud? Kui usaldust pole, siis tee mis tahad, sa ei saa seda tagasi ning vägisi oma kohale edasi jäämine ei muuda sind usaldusväärseks. Ole väärikas. Kas sa oma isa kogemusest midagi ei õppinud? Kui rahva seas on jutud juba lahti läinud, siis neist ei saa lahti. Kunagi. Mulle isiklikult meeldisid sa rohkem, kui olid väärikas. Nüüd aga mõtlen ma nagu sellest teisest tüdrukust, kes kohtus käib, sest ta lasi oma autojuhil oma lapsi kooli sõidutada. Mul on teie mõlema pärast piinlik. Mul on enda pärast piinlik, et ma kunagi teist hästi arvasin. Aga ma ei tea ju poliitikast midagi. Võibolla pole mul üldse põhjust piinlikust tunda, äkki on kõik vinks-vonks ja ma siis mõtlen lihtsalt üle.
Üks öö mõtlesin sellele kutile, kes oma sõbra bemmiga bussijaama seina rammis. Täiesti haige. See on umbes nagu kunagi Pärnus üks laps uppus, kui oli oma vanemate sõpradega koos. Nagu, sa usaldad oma lapse (auto) oma sõbra kätte, ja ta lihtsalt lõhub ta ära. Okei, see bemmimees tegi seda meelega, polnud mingi õnnetus. Ma eeldan, et keegi päriselt ei uputanud toda last. Aga ikkagi. Ma vist laseks endale kuuli pähe, kui ma kellegi teise inimese asjaga nii hooletu oleks. Nagu, tee oma autoga mida tahad, aga kuidas sa üldse tuled selle peale, et teise inimese vara lammutada? Mis sul viga on? Ja noh, ilmselt on see palju suurem viga, kui minu viga, et ma kaisus päriselt mugavalt ennast ei tunne. Nii mõtlen.
Lahutusest mõtlen. Mitte enda lahutusest, sellest on mõeldud küll. Praegu ma mõtlen Briti lahutusest ja kogu sellest jamast, mida ta üle peab elama. Ning kui ta oma tundeid jagab, siis ma mõistan seda valu, kuigi mul polnud üldse nii hull see asi. Aga tunded olid sarnased. Mul lihtsalt vedas, et ma ei pidanud kohtus käima ja ebareaalseid rahasummasid advokaatidele üle kandma ning hooldusõiguse eest võitlema. Selles suhtes oli tore, et mees isana ükskõikne oli. Aga süüd tundsin ma ikkagi samamoodi nagu Britt. Ja siin vist ei mängigi rolli see, et kes on lahutuses "süüdi", ma tundsin ennast ikkagi läbikukkununa. Kuidas ma ei suutnud oma peret koos hoida? Kas ma ikka pingutasin piisavalt? Sest ega minu vastu leebemad poldud. Ma ei pidanud küll Perekoolist lugema, milline luuser ma olen, mulle öeldi otse suu sisse. Öeldi, et ükski normaalne mees ei jäta nelja poega maha, kui naine vähegi normaalne on. Öeldi, et ju sa polnud mehe jaoks enam ahvatlev, ja sellepärast ta pidi teisi naisi vaatama. Öeldi, et ta lihtsalt ei jaksanud enam seda koormat kanda. Öeldi, et anna ikka andeks, ära ole nii isekas ja uhke. Öeldi, et nagunii polnud teil ammu juba intiimseid suhteid ja sellepärast oli ta sunnitud minema. Öeldi, et sa olid liiga nõudlik. Igasuguseid asju öeldi. Ja sa ei hakka ju kõigile seletama, kuidas päriselt oli. Sest et sa ju tegelikult seletasid ka, aga nägid, kuidas inimesed ei uskunud. Keegi ei usu, et üks normaalne mees jätab neli poega maha, kui naine vähegi normaalne on. Nii hakkad ise ka lõpuks uskuma, et praaktoode oled. Läbikukkunud naine ja ema. Algusest peale tegid juba kõik valesti, et sa paremat meest oma laste saamiseks valida ei osanud. Mida sa siis said sellise mehega neli last, kui ta polnud hea isa? Naine on kõiges süüdi. Alati. Ma arvan, et see tunne ei lähegi päriselt kunagi üle. Ja vahel öösiti ma mõtlen sellele.
Aga praegu ei ole öö. Praegu ma mõtlen, et teate, te peaksite rohkem ja huvitavamaid blogipostitusi kirjutama, siis ma ei peaks siin pastakast lugusid päise päeva ajal välja imema.
Kommentaarid
Postita kommentaar