Mulle nii meeldis see, kui Marca hiljuti kirjutas, et blogijatel on vähemalt see pluss elus, et kui mingi nõmedus juhtub, siis saab sellest postituse kirjutada. Ja lugejatel on vist ka hea meel, et blogija kannatab, sest siis on mida lugeda ja siis saab ehk tunda, et ma pole ainus.
Mina kannatan ikka veel magamatuse all. See on minu enda jaoks juba üldse mitte naljakas, kuna see reaalselt mõjutab mu igapäevast hakkamasaamist, kaalulangetust, tujusid, tervist ja väljanägemist. Ma olen selle kahe ja poole magamata nädalaga vähemalt 8 aastat vanemaks jäänud. Ma ei liialda muidu, mulle on seda öeldud, et sul näha, et sa elad rasket elu. Ma ei taha seda, et mul kannatused näost näha oleks, ma tahan nendest ainult blogis halada.
Puhurijama lõppes muidu ära. Seda ma pole nüüd kuulnud enam. Aga siis, ma ei tea, kas üleväsimusest, täiskuust või mingitest muudest asjaoludest tingituna ei maganud ma ühel ööl silmatäitki. Lihtsalt. Läksin voodisse, mingeid väliseid häirivaid asju ei olnud, aga mul lihtsalt und ei tulnud.
Järgmine päev oli selline paras ka veel. Hommikul viisin auto remondikotta, et nad mul kübemefiltri ja summutile suka peale paneks. Sinna viies teatasid nad, et kuna neil seda sukka reaalselt pole, sest selle suurus selgub alles siis, kui auto lahti lammutatakse, siis pole teada, kui kaua parandusega aega läheb. Ainult, et konks oli selles, et mul lõppes samal päeval auto tehnoülevaatus. Ja ausalt, see pole koht, kus ma oma elu ise keeruliseks elan, sest ma ei saanud lihtsalt varem autole remondiaega.
Terve päev istusin seal parmunäoga arvuti taga ja tundsin, kuidas iga mööduva tunniga ärevus aina kasvab. Kas ma saan täna üldse auto kätte? Kas ma jõuan temaga ülevaatuspunkti enne kui see suletaks? Kui ma täna ei jõua ja alles homme, kas ma pean siis maksma terve ülevaatuse eest, mitte ainult kordusülevaatuse? Kas ma saan temaga ülevaatuselt läbi või selgub, et remont viga ei lahendanud ja ma ei saa ikka temaga ausalt sõita?
Kell neli sain töökojast sõnumi, et auto valmis ja võib järele mina. Muide, mulle nii meeldib, et kui see sõnum tuleb neilt, siis on alati summa ka kirjas, et palju ma maksma pean. Ma ei tea miks, aga see on kuidagi jube hooliv, et ma saan ette teada ja arvestada. Muidugi saan ma alati enne juba umbmäärase summa teada, aga ikkagi on kuidagi nunnu, et nad seda sõnumis ka veel eraldi välja toovad. Muidugi ma ei tea, kas see ongi normaalne ja kõik töökojad teevad nii, aga mulle tundub, et teistes kohtades pole mind ette teavitatud ja iga kord autole järele minnes on veidi õõnes tunne sees, et kas mul ikka jagub raha teenuse jaoks.
Töökojast otse sõitsin, või õigem oleks öelda - roomasin, ülevaatuspunkti, sest kell oli sujuvalt viis saanud ja meil on ju Tallinn igast otsast üles kaevatud ning pooled sõidurajad kinni. Ma kohe ootan seda automaksu lootuses, et osad inimesed on siis sunnitud oma autodest loobuma ja muutub ka meie liiklus hõredamaks. Üdini isekas, nagu ma olen.
Ülevaatuselt sain kenasti läbi, nad seda ühte asja ainult kontrollisidki, mille tõttu viimane kord läbi ei saanud. Vähemalt nüüd ei pea aasta otsa selle pärast muretsema.
Sealt sõitsin raamatukokku, kuna kogus ootasid mind teavikud. Ja kuigi kell ei olnudki teab mis palju, siis otsustasin, et ma jätan trenni vahele ja lähen koju ning püüan puhata. See oli suurepärane plaan. Võtsin klaasi veini ja tundsin pool kaheksa, et mõnus rammestus on peal ning kobisin voodisse. Ikkagi unevõlg kogus juba intressi.
Ainult, et kui te arvate, et ma magada sain, siis te loomulikult eksite, nii nagu mina eksisin.
Kaheksa null viis helistati töö juurest, et tuletõrje häire on aktiveeritud ja ma peaks sellega tegelema. Veel helistati samal põhjusel kaks korda. Mingi hetk helistasin ma ise turvafirmasse ja imestasin, et miks häire nendeni ei jõudnud ja palusin kohale minna.
Nad läksid kohale pool üksteist õhtul. Ja loomulikult nad ju helistasid mulle siis. Mõned kõned sain neilt veel. Mis tähendas, et mu uni oli ikkagi häiritud ja kuigi ma muidu oleks ilmselt terve öö jutti maganud, siis nüüd aeti mind voodist korduvalt välja.
Seekord ma ei nutnud. Ainult vandusin.
Ärgates oli pingepeavalu magamatusest pehmelt öeldes väljakannatamatu. Ja sellest suurest kannatusest ma saangi siin oma blogis vinguda. Juba päris mitu postitust olen sellest välja imenud.
Kommentaarid
Postita kommentaar