Reedeks olin juba peaaegu pehme ja õrn. Korra ärritusin, kuna mu tellitud pakk viibis. Ära olen hellitatud. Kuna ma juba mitu kuud samast veebipoest asju tellin, siis olen harjunud, et nende pakk saabub reede hommikul. Samas, ma tellin ju alati asju veidi varem, mitte siis, kui need mul otsas on, seega polnud mingit põhjust ärrituda, oleks veel mitu päeva kannatanud oodata. Aga ikkagi rõõmustasin kohutavalt, kui pakki saabumise sõnum tuli samal ajal kui ma trennis olin. Sain pärast trenni paki ka kohe kaasa.
Pehme ja õrnaks olemise juures on mul oluline ennast veidi poputada. Ja loomulikult ka selle juures õigesti lõhnata. Tundsin, et need lõhnad, mis ma alles kevadel ostsin, ei ole enam need päris õiged. Ma tean, et pole ainus, kellel on lõhnad mälestustega seotud. Sellepärast mul polegi aastate jooksul mingit signatuurlõhna välja kujunenud, kuna elu muutub ja igas eluetapis on oma lõhn, mis tuleb sinna jätta ja uue lõhna juurde edasi liikuda.
Seda oma praeguse ajajärgu lõhna ma sel kuul otsima asusingi. Esiteks ma juhtusin nägema videot, mis rääkis sellest, millised lõhnad, millisele tähtkuju esindajale sobivad. See intrigeeris mind väga. Panin kirja endale soovitatava lõhna, aga seda Eestis väga paljudes kohtades ei müüda, seega käisin mitmes poes teda otsimas. Ühel õhtul otsisin teda I.L.U kauplusest. Küsisin neiult, et kas neil on seda. Kahjuks ei olnud, aga ta teadis, et Kaubamajas on. Ütles, et see on väga omapärane lõhn. Ja ausalt öeldes, see ei tundu kuigi positiivse hinnanguna. Te tahate kindlasti vastu vaielda, aga minu meelest, kui sa ütled, et miski lõhnab omapäraselt, siis see on pigem veider, kui meeldiv. Aga neiu tutvustas mulle teisi lõhnu. Ja see kogemus oli nii äge! Esiteks ta teadis lõhnadest nii palju! Oskas iga lõhna kohta rääkida, et mis noodid on esindatud, millal lõhn on välja antud ja millised inimesed seda eelistavad. Ta alustas suhteliselt turvalistest valikutest, aga päris kiiresti jõudsime sinna, et ma tahangi midagi omapärast. Kogu see olukord nägi välja nagu stseen mingist filmist. Ta pakkus mulle lõhna, kirjeldas seda, mina vastasin, et muidu hea lõhn, aga ma ei kannaks seda; see on väga tugev lõhn, kui ma kunagi veel rohkem kortsus ja vanem olen, siis kujutan enda peal seda küll; see on liiga turvaline; see on kummaline; see on liiga maskuliinne. Kõrvalt jälgis meid poe teine töötaja, nagu ta vaataks telekast situatsioonikomöödiat. Lõpuks leidsin ma kolm lõhna, mis mulle väga meeldisid. Aga ma ei raatsinud 200 eurot lõhna peale kulutada. Lisaks, ma polnud ju ikka veel seda lõhna nuusutanud, mille järele ma tegelikult läksin. Seega, tänasin, võtsin lõhnastatud paberid kaasa ja lahkusin. Kodus veel tükk aega kaalusin, et äkki ma ikkagi võiks endale seda lubada. Lapsed arvasid, et ükski lõhn ei ole väärt 200 eurot. Noh.
Paar päeva hiljem läksin Kaubamajja nuuskima. Selleks ajaks oli mul nimekirjas paar lõhna veel lisandunud, mis kirjelduse järgi peaks mulle meeldima. Kaubamajas ei tulnud keegi mu juurde mind aitama. See ei üllata mind üldse. Ma tunnen Kaubamajas ennast alati nagu parm, kes on just silla alt välja ukerdanud. Müüjad seisid kobaras leti taga, jälgisid mind pilguga, sest loogiline, et ma tulin vargile, ja jutustasid omavahel. Aga mul oli oma eesmärk silme ees ning missioon oli edukas. Leidsin kõik lõhnad, mida otsisin ja kõik kolm meeldisid mulle väga. Aga loomulikult ma ei ostnud midagi, sest ma olen vaene parm, kes elab silla all ja kes tellib oma kosmeetika internetis, kus ta saab selle vähemalt 30% soodsamalt.
No ja seda pakki ma siis ootasingi reedel kannatamatult.
Leidsin, et kuna 200 eurot on lõhna peale liiga palju kulutada, isegi kui 200 euro eest saab 3 lõhna, siis ma tellisin ainult ühe neist lõhnadest. Tiktok väidab, et see on võlulõhn. Kõik, kes seda kannavad leiavad oma eluarmastuse. No vaatame. Kui ma ei leia, siis rohkem ei otsi ka.
Lisaks tellisin seerumit, kreeme, šampooni, palsamit, kehakoorijat. Kreemidest rääkides. Ma olen viimased paar aastat vaimustunud hüaluroonhappest, aga näiteks ööseerum on mul retinooliga ja minu meelest see on ka tõhus. Ma võiks muidugi internetis kolada ja uurida, et kas ma kasutaks näiteks hommikuti hüalurooniga seerumit ja kreeme ning õhtul retinooliga, või milline hoolitsus on kõige tõhusam, aga kui keegi oskab puusalt tulistada, siis tuld!
Laupäeval käisime Kärbsega poes. Talle oli prille ja pükse vaja. Alles eelmine nädal käisime särke ja tosse ostmas. Jube, kuidas nad ikka kasvavad! Prille noormees absoluutselt ei taha. Kesse neid nii väga ikka tahab, eks ole. Ta saab muidu ilma hakkama küll, aga koolis on keeruline. Ja vahel ta ei leia mind jõusaalis üles. Ning siis on ta ebaviisakas veel ka, kui ta tuttavatele tere ei ütle. Aga noh, tegelikult pole ebaviisakas, pime lihtsalt. Ise ta väidab, et tal pole prille vaja. Mul oli täna hommikul magamistoa laes rusikasuurune ämblik ja seda ta ka ei näinud, küsis, et mingi plekk või.
Neljast pojast kolm on prillikandjad. Olen nendega erinevates prillipoodides käinud ja leidnud, et mõned poed on paremad, kui teised. Õieti, üks pood on kohe eriti halb. Iga kord on seal nii ebameeldiv teenindus ja ma tulen halva tundega ära. Käin ma seal ainult sellepärast, et a) ta on kodule lähedal ja b) seal on tihti prillidele väga head pakkumised. Igatahes, otsustasin, et ma seekord alustan mõnest teisest poest ja viimase valikuna lähen sinna. Läksime Magistrali Instrumentaariumisse. Poiss mossitas, käed rinnal risti, et tal pole midagi vaja ja kas ta peab seal olema. Natuke enne seda mossitas ta riidepoes, et tal pole uusi teksaseid vaja ja kas ta peab seal olema. Hakkasin siis poisile enda maitse järgi igasuguseid raame ninale sättima. Ta on selles suhtes selline passiivselt agressiivne. Ütleb küll, et ei taha, aga eest ära ei jookse, kui talle midagi külge riputatakse. Kohe tuli meie juurde ka teenindaja, kes abi pakkus. Ütles, et noored enam ei osta kandilise raamiga prille, sest praegu on ümmargused moes. Ma vaatasin teda kahtlevalt küll, aga proovisime siis neid ka. Poisil on õnneks oma emalt päritud kena ovaalne näokuju, mis tähendab, et talle sobivad igasuguse kujuga raamid. Teenindaja oli hästi abivalmis ja meeldiv. Ütlesin kohe ausalt, et me just silla alt tulime ja meile paluks kõige odavam variant, pole mõtet pakkuda mingeid gutšimutšit ja peegeldusvastaseid klaase või muud lisavidinaid. Me olime seal prillipoes üle tunni aja. Aga leidsime ilusad raamid, lõpuks ütles poiss ka sõna sekka, et mingid olid mugavamad kui teised ja nii see läks. Saime korraliku soodustuse ka ja kokku maksin prillide eest 125 eurot. Ma mäletan aega, kui maksin ühe poja prillide eest 69 eurot. Aga olen ka 200 maksnud, mis nädala aja pärast katki istuti. Sellepärast ma väga ei kipu prillidele ulmesummasid kulutama.
Ma ei tea, kas mul hittis soft girl era laupäeva hommikul täies hiilguses, või oli asi eelnevas öös, aga see prillipoe kogemus oli minu meelest ülimeeldiv. Kuigi meil läks seal aega ja teenindajad nääklesid omavahel tuliselt, siis mina olin nii õnnelik, et meiega tegeleti, poisile saime prillid, mis ta ise heaks kiitis, ehk on ka lootust, et ta neid kandma hakkab. Igatahes, ma tänasin mõlemat tüdrukut ülevoolavalt.
Õhtul käisin oma kirjandusarmukesel külas. Tal on Pääskülas oma maja ja oma maja tähendas lõket. Istusime seal hilja ööni lõkke ääres ja jutt ei tahtnud lõppeda. Kuigi me rääkisime kõigest muust ka, nagu lastest ja depressioonist, tööst ja söögitegemisest, siis meie jutud jõudsid ikka otsapidi mingite raamatuteni välja. Ja kuidagi nii mõnus oli seda vestlust pidada. Ma olen alati unistanud, et saaksin viibida seltskonnas, kus arutatakse kirjanduse ja kultuuri üle, aga tundnud alati, et ma liiga mats sellise seltskonna jaoks, et mida ma ikka tean, Bulgakov isegi ei meeldinud mulle. Ning nüüd, leida keegi, kellega saab kirjandusest rääkida, ka Bulgakovita, see on umbes nagu unistuse täitumine.
Pühapäeval olin aina pehme edasi. Ärkasin vara, lugesin natuke, tegin õunakooki. Meil nimelt siin töö juures on üks õunapuu ja me töömehega reedeti korjame õunu koju kaasa. Nii ongi, et ma iga nädal nüüd teen õunakooki. Pildistasin. Filmisin. Triikisin pesu. Koristasin kodu. Käisin vannis. Nii hea päev oli!
Esmaspäeval sõitsin tööle ja teate, ma isegi ei vihastanud kellegi peale liikluses. Pidin seda kohe eraldi siia märkima.
See nädal tõotab ka pehme ja soe tulema. Reedeks on mul põnevad plaanid, kui kõik plaanikohaselt läheb, siis kindlasti jagan muljeid. Kui ei lähe plaani järgi, siis kaeban ja nuian kaastunnet.
Kommentaarid
Postita kommentaar