Minu koletised

Kuidas muidu sinu koletised elavad? Rahumeelselt, ainult liikluses ja pingeolekus annavad endast urisedes märku? Või oled nad nii ära taltsutanud, et keegi ei usukski, et su sees ülepea mingid koletised oma elu elavad? Kui sa oled üks nendest, kes ütleb, et tal polegi koletisi, keda oleks taltsutada vaja, siis see postitus ei ole sulle.

Üks minu koletistest on armukadedus. Ma olen päriselt tohutult omandihimuline ja mulle ei meeldi üldse jagada. Aga ma olen selle koletise nii ära taltsutanud, et ainult mina üksi tean, kui kole ta tegelikult on. See sai alguse sügavas lapsepõlves. Ma ise seda ei mäletagi, aga ema on jutustanud, kuidas mingis sotsiaalses olukorras olin ma kade olnud, ega oma asju jagada tahtnud. Sellepeale oli mind kõvasti noomitud ja karistatud ning pähe raiutud, et kade olemine on väga halb ja kindlasti ei tohi kade olla. Üht olukorda ma mäletan küll selgesti lapsepõlvest. See oli siis, kui mul oli sünnipäev ja olin saanud kingituseks ehituskonstruktori. Ma jumaldasin neid! Nõukogude Legod. Veetsin päevi oma väljamõeldud maailmaid disainides, kujutades, ehitades. Ja tol sünnipäeval olin saanud tutika komplekti. Peoks tulid külla ka tädipere ja kuna nad ootamatult saabusid, siis arvasid mu vanemad, et oleks ilus tädipojale mu tutikas konstruktorikomplekt kinkida ja küllap nad ostavad mulle hiljem uue. Ma ei mäleta, kas nad ostsid ka, aga see ei olegi oluline. Loomulikult ma ju pidin oma kingi ära andma, sest ma ei tohtinud kade olla. Ma olen siiani solvunud, kuigi sellest on vähemalt 38 aastat möödunud. Ma olen ikka veel kade.

Oma asju ei meeldi mulle siiani jagada. Ma pigem lähen ja ostan sulle uue samasuguse, kui annan enda oma kasutada. Ja muide, see et ma olen kade, ei välista absoluutselt seda, et ma olen ka lahke. Ma teen hea meelega kingitusi. Lihtsalt ma ei taha OMA asju jagada. 

Armusuhetes olen ka kade. Mulle ei meeldi, kui mu armsam veedab liiga palju aega vastassoost isikuga, keda ta meeldivaks peab. Mulle ei meeldi, kui mu kallim jälgib sotsiaalmeedias teisi ilusaid tüdrukuid ja laigib nende pilte. Ma ei salli, kui mu kaaslane räägib liiga ilusti oma eelmisest südamedaamist. Ma tahan olla oma mehe esimene, viimane ja ainus naine. 

Arvate, et ma näitan seda välja?

Abikaasa käis pidevalt väljas teiste naistega, kui ma kodus tema lapsi kasvatasin. Ta veetis oma puhkused oma ekstüdruksõbraga. Hiljem veetis ta vaba aega oma kolleegidega. Ta ööbis sageli ühe töökaaslase juures, samas voodis. Ta käis kinos ja külas oma naistuttavate juures. Ta tegi oma naistuttavatele kalleid kingitusi. Ta käis oma naistuttavate juures abis. (Ma soovin siinkohal lugejale meelde tuletada, et abikaasa kinkis mulle meie koos oldud 14 aasta jooksul lilli täpselt neljal korral ja liistud olid meil aastaid paigaldamata.) Ja ma ei öelnud selle kohta sõnagi. Ma ei helistanud talle ega saatnud sõnumeid, et kus sa oled ja kellega, millal koju tuled. Ma ei skandaalitsenud, ma ei teinud etteheiteid, ma ei esitanud nõudmisi. Nii hästi olen oma koletise ära treeninud. 

Päris ausalt mõtlen siin täna, pea 43aastaselt, et kas ma mitte viga siin ei teinud. Äkki peaksin rohkem armukadetsema ja oma saiko bitchi versiooni esitama? Sest ega see mõistlik ja leebe versioon pole mulle ka oodatud tulemust toonud. 

Temperament on mul ka käre. See koletis pole veel nii hästi taltsutatud. Või õieti, ta oli mul väga kenasti taltsutatud. Liigagi. Ainult, et sellest sain ma juba ammu aru, et see on koletis, keda ei maksa liiga alla suruda, kuna sees teeb ta rohkem halba kui väljas. 

See on selline põnev koletis. Olen kirjutanud ka sellest, et ma vihkan konfliktseid olukordi. Kui konflikt tekib, siis ma taganen, vahel ma lahkun ruumist, lõpetan telefonikõne poole sõna pealt, lahkun vestlusaknast. Osaliselt seetõttu, et mulle ei meeldi need olukorrad ja ma ärritun. Teisalt sellepärast, et häid suhteid hoida. Sest see koletis mu sees võib murdosasekundiga muutuda leebest kiisupojast kägiveeni kallal rappivaks hüääniks. Ja kuna mulle ei meeldi vigasid parandada, siis ma eelistan nende tegemist vältida. Ma tean, et ma võin olla väga õel ja küüniline, ja et teatud sõnad jäävad hinge, isegi aastakümneid hiljem, siis on parem neid sõnu mitte öelda. 

Eelmine nädal oli mul töö juures olukord, kus rääkisin Lõunamaa Pealikuga ja ta palus mul midagi teha, mille peale ma ütlesin, et minu meelest see pole hea mõte ja pakkusin välja alternatiivi. Ta käis peale, et peaksime tegema nii nagu tema pakkus ja süüdistas mind selles, et ma ei taha asjaga ülepea tegeleda. Selle kõne lõpetasin ma sõnadega, et tead, ma praegu ei saa sellel teemal rääkida, helistame tunni pärast uuesti. Ta helistas mulle umbes kümme minutit hiljem, mis oli ilmselgelt liiga kiiresti ja vabandas, ütles et teeme restardi vestlusele, aga kuna ma polnud veel jõudnud maha jahtuda, siis ütlesin, et tead, su süüdistus on väär, tuletan meelde, et ma alles kevadel tegelesin ainuisikuliselt sama teemaga, ja et ma ei luba kellelgi endaga niimoodi rääkida. Pealik vabandas, ütles, et ta tõesti tegi mulle liiga ja lubas mul asjaga enda äranägemise järgi tegeleda. Ainult, et mina siin põen ikka veel selle lause pärast, et ma ei luba kellelgi endaga niimoodi rääkida. Mis on õige, ei luba. Aga ma ei oleks seda kunagi talle öelnud, kui ta oleks tund aega oodanud. Nii et see koletis on minu kasuks, samavõrra kui ta on minu kahjuks. 

Vimma pean ka. Mul on väga raske andestada ja unustada. Õieti, andestada ma võin, aga unustada ei suuda. Võibolla ma seetõttu püüangi vältida teistele liiga tegemist, kuna ma tean, et ma ise ei unustaks selliseid asju ja kuigi ma võin inimesega edasi suhelda ja teha nägu, et kõik on korras, siis tegelikult tiksub mul kusagil kuklas ikka see, mis ta kunagi tegi. Ja ühel hetkel ma ei viitsi või ei jaksa teeselda. Nii oligi, et kui me mehega lõpuks lahutasime, siis kaevasin ma üles kõik 14aasta jooksul öeldud sõnad ja tehtud ülekohtu. Pärast seda polnud enam mingit lootust, et seda suhet päästa oleks saanud. Kui ma oleksin olnud normaalne inimene, kes oleks kohe teema tõstatanud ja tüli norinud, oleks saanud need asjad eos klaarida, enne kui need minu sees mädanema läksid. Sest mu elus on pereliikmeid ja sõpru, kellega on ka igasuguseid asju üksteisele öeldud, aga asi on ära klaaritud ja pahameelt pole. Vähemalt minu poolt pole, mida nemad tunnevad, seda ma ei tea. 

Ilmselt on mul mingeid koletisi veel, kes vaikselt nurgas nurruvad, aga need teised ei häiri mind oluliselt. Ja mis puutub suurtesse koletistesse, siis ühest küljest on ju positiivne, et ma nad kaardistanud olen ja olen leidnud toimetuleku mehhanismid, kuidas neid lühikese rihma otsas pidada, aga teisest küljest on ka need ikkagi osa minu identiteedist ja ega ükski koletis ei ole üdini halb. Iga koletise sees on midagi head, nii nagu iga ingli sees on midagi pahaendelist. Inimesed ei ole üdini kas head või halvad.