Müratundlik

Lõpuks ma vihastasin. Selles mõttes, et te arvate ilmselt, et ma vihastusin juba siis, kui ma lasteaeda selle esimese kirja saatsin, aga ei. Isegi teist kirja saates ei olnud ma vihane, pigem olin entusiastlik, sest mulle tundus, et mu muret võeti tõsiselt ja püüti seda aktiivselt lahendada. Ei öeldud lihtsalt, et tead, tehniliselt on öörahu kuueni ja kuna detsibellid normis, siis mida sa hüsteeritsed, ja  üldse, viis maja on siin aia ümber ja sa oled ainus kana, kes kaagutab. Tropid kõrva, varem magama ja aken kinni - nii nagu mehed mu ümber soovitasid, kui ma julgesin vinguda. 

Teisipäeval siis vihastusin lõplikult. Kui ma vihastun, siis ma hakkan nutma. Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga ma nägin hiljuti mingit tiktoki, kus väideti, et kui sa vihaseks saades hakkad nutma, siis sa oled psühhopaat. Ausalt öeldes, kaks nädalat magamata öid on mind üsna psühhoosseks ajanud küll. 

Kui te nüüd küsite, et mis mõttes kaks nädalat, nädalavahetusel ju ometi said välja magada, mida sa liialdad printsess. Siis ei. Vaadake, härra Esmasündinu käib vahetustega tööl ja juhtumisi oli ta mõlemal nädalavahetusel tööl, ehk ärkas pool kuus ja käis duši all ning sõi hommikust, ning ma ausalt ei tea, mis värk sellega on, aga ta teeb jubedaid häälitsusi kui ta ärkab, rögiseb, kõriseb, lõriseb, nuuskab nina, kuristab kurku, lobistab veega. Pärast teda on vannituppa minek nagu Titanicu pardale astumine. Pärast seda, kui Titanic põhja läks. Veel meeldib talle korteris kõik tuled peale jätta, kuigi ta ise viibib vaid ühes ruumis korraga, aga köögis, elutoas ja koridoris on kõik tuled sisselülitatud ja kuna mul on siseuksed väikse aknaga, siis see valgus paistab minu tuppa ka ribana. 

Ehk et siis, ei mingit und ka nädalavahetusel.

Ja siis see maniakk hakkab jälle enne kuut oma puhurit piinama. 

Hakkasin hommikul nutma ja läksin duši alla kell kuus, sest ma ei saanud magada ju nagunii. 

Nagu päriselt, kas inimesel pole üldse empaatiat, et ta ei saa aru, et tavaline inimene ei ärka nii vara, kuigi tema tööpäev algab kell 5?

Siis ma kirjutasin lõpuks lasteaeda kolmanda kirja, milles ma mainisin muuseas, et kui see effing jama ei lõppe, siis ma järgmise kirja saadan mõnda teise asutusse. Ma tegelikult olin viisakas. Või hinnake ise.

Igatahes. 

Siis ma läksin lõunale. Ja ma tean, et see pole mingi asi tegelikult, aga iga kord kui ma lõunale lähen, siis tuleb keegi rentnikest ja hakkab teed keetma. Arvestades, et meil on kolm üürniku, kes kööki kasutavad, päris ebareaalne kokkusattumus. Ja siis ma istusin seal, mugisin oma sülti ja saia, kaks nädalat magamata öid ning püüdsin rahus oma tiktokke vaadata, kui keegi tuleb mu selga elama oma kiirkeetjaga. Miks!?! Ma söön lõunat mingi 5 minutit ja pool sellest ajast kohiseb miski su kõrval.

Ma olen siiani ennast üsna meeldivaks inimeseks pidanud, aga see lõputu müra, mis mind saadab, on kogu ilu mu hingest välja imenud ja ma ei jaksa enam.