Privaatsuse vajadusest

Eelmisel nädalal käis meil töö juures üks seltskond ruume vaatamas. Ma ju tegelen äripindade väljaüürimisega. Noh, kui blogi kõrvalt aega üle jääb. Igatahes, helistas mulle üks noormees ja ütles, et ta tuleks ruume vaatama. Lisas, et kui mulle sobib, siis nad tuleks kaameramehega, kuna nad filmivad parasjagu üht dokki ja ruumi leidmine on osa sellest dokumentaalist. Ütlesin, et filmigu, aga ma ei taha peale jääda. 


Mis on, eks ole, huvitav. Sest, et ma ju kogu aeg filmin ennast. Seda, kuidas ma trenni teen ja oma tagumikku kaamerasse hööritan. Just paar päeva tagasi filmisin seda, kuidas ma vannis käin. Aga ei, siit jookseb mu piir! Täisriides ja ETV dokumentaali ma küll ennast ei luba üles riputada! 

Lollakas!

Asi on ilmselt kontrollis. Blogis ja Tiktokis ma kontrollin seda, mida ma üles riputan ja mis elu ta elab. Kuigi ma midagi piinlikku ei kavatsenud teha kaamera ees, siis mõte sellest, et minust on mingid kaadrid, mida ma pole ise näinud ja heaks kiitnud, tekitavad minus ebamugavust. 

Kommentaarid