Ma käisin sel esmaspäeval uuesti psühholoogi juures ja seekord oli kohe palju parem. Ja ma mõtlen siin, et kui tore ikkagi on see, et ma blogin. Sest esmaspäeval ütles terapeut midagi ja ma tundsin, et ta räägib õigust. Tundsin, et ta räägib õigust, sest sama juttu olete teie, armsad lugejad, mulle aastate jooksul ka ikka korra või sada maininud. Ja kui ma oleks alles nüüd kuulnud seda juttu esimest korda, siis oleks mu reaktsioon olnud, et bitch, mida sa tead, ma olen siin ainult kaks korda su diivani peal nutmas käinud, sa ei tunne mind! Aga lugeja tunneb. Tunneb paremini, mulle tundub. Või siis usaldan ma oma lugejaid rohkem, kui võhivõõrast. Igatahes, vahet polegi ju, suures plaanis, tore et uskusin.
Sest ta ütles mulle häid asju. Positiivseid, eluterveid, julgustavaid, ausaid.
Näiteks ütles ta, et mul ei peaks olema piinlik, kui ma vahel ennast haletsen ja mul on enda pärast kurb ning valus, sest elu ongi nõme olnud. Ja ma olen ju nii palju aastaid mõelnud, et no issand halasta, eks ole, kaua võib vinguda ja halada, kaua võib enda pärast haletseda. Kellel meist siin see ideaalne lapsepõlv on olnud, ah? Nagu, buu-huu, kasva suureks ja võta ennast kokku.
Ainult et. Kui keegi teine räägiks mulle sama juttu, oma elust, oma lapsepõlvest, oma tunnetest ja valust, siis ei tuleks ma never selle peale, et tal paluda end kokku võtta. Ma ei mõtleks, et issand kui hale ja piinlik. Ma ei arvaks, et tühine asi, millele ei peaks tähelepanu pöörama. Miks ma siis enda suhtes ei suuda samasugust kaastunnet ja mõistmist ilmutada?
Aga lihtne terapeudil minuga ei ole. Me vestleme ja siis on tilluke läbimurre, kus ma ütlen, et tegelikult ma arvan, et arvestades asjaolusid olen ma üsnagi okeikalt välja kukkunud. Selles mõttes, et ma olen funktsionaalne ühiskonna liige, ma panustan piisavalt, ma püüan maailma endast tiba parema kohana maha jätta, ma ei tee kahju, ei endale ega teistele, ja ma olen muidu ka täitsa bad ass. Ja ma näen, et ta naeratab selle jutu peale ja kiidab heaks. Ainult, et kohe hakkan ma ennast pisendama ja ütlema, et see pole vist ikkagi normaalne ja lõhnab eneseimetluse ja muude suguhaiguste moodi. Siis ta jälle ohkab ja vaatab mind pettunult. Koduseks ülesandeks andiski mulle selle, et kui ma hakkan ennast maha tegema, siis peaks pidurit tõmbama ja endale ei lubanud halvasti öelda ka. Noh, et ma olen hale või saamatu näiteks.
Veel rääkisime armastusest. Ütlesin, et kuna ma ise lapsena armastust ei kogenud, siis ma pole üldse kindel, kas ma oskan oma lastele õpetada seda, kuidas armastada ja kuidas armastust vastu võtta. Ta arvas, et küllap ma oskan, kuna lapsed on ju suured ja tublid. Aga seda ma ei tahtnud hästi uskuda. Ütlesin, et vara veel hinnanguid anda, sest ma sain aru kui haige lapsepõlv mul oli ka alles siis, kui ma ise emaks sain.
Armastusest me rääkisime Maarjaga ka hiljuti. Ta rääkis sellest, et mitmed tuttavad on oma suhtega jõudnud kriisi ja huvitav on seda kõrvalt jälgida ning selle valguses ka enda suhet analüüsida. Küsis muuhulgas, et mis minu suhtele saatuslikuks sai. Ma olen alati arvanud, et meile sai saatuslikuks see, et mu mees mind ei armastanud ja seetõttu ka ei pingutanud. Maarja küsis seepeale, et arvad, et asi oli selles? Et ta sind ei armastanud. Või oli asi selles, et ta ei oskagi armastada? Mind = blown!
Sest näiteks, kui ma mõtlen kõigile oma meestele, kellel on olnud au minuga olla, siis olen ma kõigisse neist suhtunud täpselt samasuguse kiindumuse, hoole ja hellusega, kui eelmisesse ja järgnevasse. Minu armastus on muutumatu, objektist sõltumata. Ma tegelikult olen sellest vist isegi kirjutanud blogis. Noh, et tasub endale hea inimene leida, kes on päriselt hea, nagu südames, kes on hooliv ja empaatiline kõigi vastu, mitte ainult nende vastu, kes on tema lähikondlased. Sest. Varem või hiljem, kui tunded muutuvad, tulevad uued kallimad, teed lähevad lahku, siis on kasulik olla olnud suhtes hea inimesega. On meil vähe neid tuttavaid, kes lahku minnes kitkuvad juukseid ja ohkavad, et ega inimest enne ei tunne, kui temast lahutanud pole? Südamest hea inimene ei muutu ka pinge all jobuks. Kes aga oma südameheadust valikuliselt doseerib, tal pole palju vaja, et oma tõelist palet näidata, kui asjad tema jaoks ebasoodsasse suunda kalduvad. Vaielge vastu, kui tahate. Ma jään oma seisukoha juurde.
Ja kui me juba sellel teemal, siis ma soovin veelkord rõhutada seda, et ma tean, et ma olen naiivne ja ma tahan inimestes näha head ning uskuda nendest parimat. Mulle tohutult meeldib see mõte, mida Maarja ütleb, et ka targad ja tublid inimesed võivad vahel teha rumalaid otsuseid. Isegi kui näib, et inimesed käivad ilmas ringi eesmärgiga teistele keerata ja jalga taha panna, kes otsivad viise kuidas teisi ära kasutada ja nende seljas ratsutada, siis ma tahan uskuda, et selliseid inimesi on pigem vähe ja suurem osa inimesi tahavad teistele head, lihtsalt alati ei kuku see nii välja. See on teadlik otsus ja see ei pruugi rajaneda faktidel. Aga see otsus aitab mul olla õnnelikum ja tervem.
Andestage, kui see postitus raamides ei malda püsida, aga siit edasi mõtlesin kohe petistele ja skämmeritele. Noh, et kui keegi näiteks tahaks mu viimase lõigu kohta vastuväite esitada ja öelda, et aga vaata kui palju on petiseid, eks teistelt raha välja petavad ja neile palju ebameeldivusi põhjustavad. Tõsi, neid on. Selle kohta olen ma kusagilt lugenud mõtet, et petiste ohvriks langevad enamasti inimesed, kes on ise ka kaheldava moraaliga. Ausat inimest ei ole nii lihtne õnge võtta. Kes usub, et mitte midagi tegemata talle keegi suure südamega rikas vanapapi tahab raha kanda? Kes usub, et lillegi liigutamata tema raha kasvama pannakse ja teda ootavad suured intressid? Kas usub, et võõras inimene armub sinu pöidlaküünesuurusesse profiilipilti ja tahab sinuga kogu oma elu veeta? Või te arvate, et ma olen nii tark ja läbinägelik ning sellepärast pole petiste ohvriks langenud? Mkm, neil lihtsalt pole mulle midagi sellist pakkuda, mida ma ausal teel endale ise ei suudaks tagada.
Ei mõista kedagi hukka, kes arvab, et nii on parem elada, kui käid ringi ja kahtlustad kõiki, sest sel viisil ei saa sulle keegi liiga teha. You do you! Mina tahan olla naiivne ja uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Ja võibolla, ehk, selline suhtumine toob mu ellu just neid ilusaid ja häid.
Kommentaarid
Postita kommentaar