Ilmselt olete ka märganud, et ma viimasel ajal olen kuidagi uhuuks muutunud ja filosofeerin siin igasugustel teemadel. Teie olete süüdi! Kõik, see ei kuulu vastuvaidlemisele.
Ma ju ütsin teile, et minuga on kõik ok, aga ei, teil oli vaja mind veenda selles, et pole minuga midagi ok, ja et ok on alles siis, kui psühholoog pärast teraapiat ütleb, et on ok. No vot, ja kuna mina pean siin kannatama nüüd igasuguste asjadega, siis teie peate kannatama minuga koos!
Lapsepõlvest olen mõelnud. Oma laste lapsepõlvest.
Laupäeval käis Kadunud Poeg külas ja siis me rääkisime. Ütlesin, et ma peaks temast raamatu kirjutama. No umbes, et kui ta on kunagi allakäinud parm ja ei suuda ühtegi mõttekat suhet elus hoida, siis pöördub psühholoogi poole ja seal hakkab rääkima, kuidas tema ema oli cougar ja tsüklijoodik, kes igal nädalavahetusel uusi "issisid" koju vedas, ja et sellepärast ta ongi selline nagu on. See on veits utreeritud versioon muidugi, aga noh, ilukirjanduse nimel. Kes sellest tõest ikka nii väga vaimustuses on?
Sest laupäeval, enne lõunat, oli nii, et ma olin noorematele poistele ilma nendega konsulteerimata juuksuriajad broneerinud ja lihtsalt teatasin, et pool kaks läheme koos poodi, enne käime Prismast läbi ja ostame kooliks vajalikku ja siis nad lähevad juuksurisse, kui mina jätkan poes, ostes söögipoolist ning muud värki. Ma lihtsalt ütlesin, et nii on. Nagu, ma ei küsinud, et kas neile sobib või mis kell jne. Olen autoritaarne vanem, kes vastuvaidlemist ei salli.
Eks ma olen muidugi seda pehmet vanemlust ka proovinud. Küsinud, et kas ja millal ja kuidas. See on lõppenud sellega, et kõik vigisevad ja vinguvad, midagi ei taheta, midagi pole neile vaja, ja üldse juukseid võiks ma ise lõigata ja vanad ketsid, milles kõik varbad ja kannad välja turritavad, on ka veel täiesti kantavad. Nii et iga kord olen ma lõpuks ikkagi jõudnud sinna, kus ma põhimõtteliselt teatan, et "because I said so!" Seepärast jätan ma selle tantsu tantsimata ja lihtsalt teatan ajad ning plaani.
Ja siis pärast põen, et ma oma lastel üldse otsustada ei lase ning nende isikuvabadust piiran.
Järgmine päev kordus sarnane stseen. Siis ma läksin nende juurde ja ütlesin, et sina viid prügi välja ja käid poes ja sina teed süüa, kuni mina koristan. Aa, ja voodipesud palusin ka ära vahetada. Lõpuks ütlesin lihtsalt, et ma rohkem sellel teemal ei aruta. Ja see polnud üldse kuidagi kurjalt öeldud, ähvardades või häält tõstes, tooniga "kui te ei tee, siis te ei armasta". Absoluutselt neutraalselt ja emotsioonitult.
Nagu, mu närvid on korras.
Ja mu närvid on täiesti pees.
Sest, ok, praegu on see kõik ilus ja tore, aga mis inimesed neist tulevikus saavad? Samasugused tallaalused nagu mina, kes lasevad teistel endast üle marssida ja on igasugusest tillukesest tähelepanu avaldusest vaimustuses? Kes peavad kõiki teisi endast olulisemaks ning tunnevad end üdini väärtusetutena? Kelle hääl ei maksa midagi? Kes peavad ennast vanas eas otsima ja leidma ning paratamatult avastama, et nende ema keeras neile majesteetlikult?
Kommentaarid
Postita kommentaar