Üks mu sõber eelmisest elust

Sain sõbrakutse ühelt sõbralt, keda kunagi hästi teadsin. Tähendab siis tema tuli ka sealt ära, mõtlesin. Sest ega endised ju ikka hoiavad kokku. Aktiivsed liikmed sulle sõbrakutseid ei saada. Ei meelega ega kogemata. Ma ei saa öelda, et see mind otseselt üllatas. Ta oli ka selline kahtlane tegelane, nagu minagi. Seda on keeruline seletada, aga kui sa oled selle kogukonna liige, siis sa tunnetad ära.

Sõbrakutse võtsin vastu. Arutlesin parasjagu, et kas ma kirjutan ise esimesena, või lasen tal, kui ta juba sõnumi saatiski. Meie lood on erinevad. Mina tulin ise, tema ise poleks tulnud. Mul on natuke keeruline temaga suhelda. Ühest küljest tahaks teda lohutada, et tead, praegu tundub hull, aga anna aega, leiad uued sõbrad, näed asju selgemalt ja kõik laabub. Aga ta ju hoiab veel kinni oma elust seal. Ma tegelikult mõistan suurepäraselt. See ei ole lihtne. Mind aitas tohutult blogi ja see, et ma tundsin, et ma pole üksi, et mul on vähemalt mingi kommuun väljaspool sekti. Aga ikkagi võtsin kuid hoogu, et see otsus teha. Kui mind oleks välja visatud, siis oleks see lugu siin ilmselt hoopis teise suuna võtnud. 

Ta küsis mult, et kas ma olen õnnelik. Ta ise ei ole. Ütlesin, et olen. Õnnelikum, kui ma olin SEAL. Aga ma ei usu, et ta päriselt mind uskus. See on põhiline küsimus, mida endised liikmed üksteiselt küsivad. Need teised, kellega olen suhelnud, nemad küsisid täpselt sama - kas on võimalik olla õnnelik, kui sa pole enam selle osa? See võib kõrvalseisjaile tunduda tobe küsimus, sest neile näib, et õnn saabki vaid väljaspool seda sekti eksisteerida, mitte selle sees, aga meile, kes me oleme seal olnud, on see põhiküsimus. Meile on söögi alla ja peale raiutud seda, et õnn sõltub suhetest jumalaga. Et ainus tõeline õnn tuleb jumala teenimisest. Et jumal on vastutav meie õnne eest. Et õnn tuleb puhtast südametunnistusest ja puhas südametunnistus saab olla ainult siis, kui sa teed kõik nii nagu jumal ütleb. Kui sa oled selle sees, siis neid, kes on väljas haletsetakse, öeldakse, et nad ainult arvavad, et on õnnelikud, aga tegelikult pole see võimalik, nad on lihtsalt rumalad ja nad pole tõelist õnne tunda saanud. Ja sa usud seda. Hoiadki kinni oma kohast seal, sest see peaks su õnnelikuks tegema. Kui sa õnnelik pole, siis öeldakse, et järelikult sul pole puhas südametunnistus, järelikult ei teeni sa jumalat piisavalt, järelikult on sul jumala teenimiseks valed motiivid. Sa oled halb kristlane, kui jumala teenimine sind õnnelikuks ei tee. Ja sa oled veel halvem kristlane, kui sind teevad õnnelikuks muud asjad. Kõik muu on tühine, sa oled tühine, kui sind teevad õnnelikuks perega koos veedetud aeg, su hobid, sport, hea söök, mõnus raamat, lähedased sõprussuhted, hea seks. See on okei, kui need asjad teevad sind natuke õnnelikuks, aga põhiline õnneallikas ei tohiks see olla. Kui on, siis ilmselgelt teed sa midagi valesti. 

Ma tean, et see tundub ulme. Mul on endal ka keeruline seda kirja panna. Aga just sellepärast ma oma sõpra mõistangi. Ta on endale kinnitanud, et tal pole võimalik olla õnnelik ilma usuta. Sellepärast ta minult küsibki, et kas ma olen õnnelik. Ja kuidas see saab olla. Mis sai mu usust? Mis sai nendest tõotustest, mis ma jumalale andsin? Mis saab minu tulevikust? Mul pole talle head vastust. Ma sain sellest kõigest lihtsalt üle. Näen asju teise pilguga. Mu südametunnistus on puhas, olgugi, et vanade standardite järgi peaksin ennast tohutult halvasti tundma. Millegipärast ei tunne. Ma ei tee liiga, aga ei lase ka endale liiga teha ning süükoorem ei vaeva mind. Ennevanasti ei teinud liiga, aga lasin endale liiga teha ning ägisesin süükoorma all. Mida mul igatseda? 

Üksik on ta ka. See võimendab kindlasti negatiivseid emotsioone. Rääkis, et otsib Tinderist endale kaaslast. Kuigi ta mult selle kohta nõu ei küsinud, siis ma ütlesin, et ma ei soovita. Kuna ta trennis käib, siis vaadaku pigem seal ringi, teab vähemalt, et üks ühine huvi juba on. Ehk poleks pidanud soovitama, ta ei küsinud ju. 

Nagu ütlesin, mul on temaga keeruline suhelda. Kui ta eesmärk on tagasi minna, siis ta ilmselt ei peaks minusugusega suhtlema, kes seda soovi tagant ei õhuta. Mul on praegu nii hea meel, et mu lapsed on ka kõik sealt minema saanud ja sidemed katkestanud. Ja olen enda üle natuke uhke, et lasin neil endal selle otsuseni jõuda. Kui see soov tuleb enda seest, siis kõik muu on juba lihtne.