Mul käib töö juures hoovi peal üks paarike kohtumas. Ligi aasta vist on juba siis kurameerimas käinud. Mees ja naine, saavad kokku, kallistavad, istuvad tänavasillutisel ja jutustavad. Midagi nende kehakeeles annab mulle mõista, et tegemist on armukestega. Kumbki neist ei tööta siin. Aga ju nad kusagil jalutuskäigu kaugusel töötavad, et see meie hoov neile mõlemale on sobiv koht varastatud hetkedeks.
Täpselt nii nende kohtumised välja näevad. Varastatud.
Olen vahel juhtunud neist mööda jalutama, kui nad kallistavad ja jutustavad. Mõlemal on sõrmes abielusõrmus. Olen mõelnud ka, et äkki nad on ikkagi omavahel abielus ja siis näpistavad pause ja lõunasid, et üksteist näha. Aga see kuidagi ei klapi. Tegemist pole mingi noore värske paariga, pigem sellised 40+ tunduvad. Aga asi pole ka vanuses, vaid just selles kehakeeles, mis nende vahel on. See on õrn, hell ja malbe. See ei räägi harjumusest, see sosistab uudsusest. See tundub keelatud ja see tundub habras. Justkui üksteise kompamine ja maitsmine.
Loomulikult ma ei tea ja küsima ka ei hakka. Võibolla ongi noorpaar, kes alles hiljuti abiellunud ja ongi vaoshoitud ekstraverdid. Samas... mida nad siis ronivad siia võõra õue peale kaelustama? Selline avalik üksteise küljes rippumine ei ole kooskõlas tagasihoidliku ekstraverdi käitumisega. Mulle tundub. Sest kui nad oleks päriselt koos, kas siis ei oleks neil mugavam kohvikus kohtuda? Või kummagi töö juures kohvinurgas? Või ei kannata siis õhtuni oodata, et on vaja vastiku koleda kõleda ilmaga õues kössitada? Ma ei tea, ei lõhna õigesti see asi minu jaoks.
Aga vaatame. Igal saladusel on kombeks lõpuks avalikuks saada.
Ja kui me juba siin räägime, teil pole ühtegi kaasat, kes võiks siin minu hoovis oma armukesega salaja kohtamas käia? Pole kellelgi eksinud abikaasat juhuslikult?
Kommentaarid
Postita kommentaar