Pealkirjas toodud tsitaati nägin pühapäeval "Monk'i" vaadates ja tundsin kohe, et see lause võtab kokku kogu mu olemuse. Sügaval sees olen ma väga pinnapealne inimene.
Ma lähtun elus pealiskaudsetest väärtustest. Pööran liigselt tähelepanu välimusele ja liiga vähe sisemusele. Ma väidan küll, et mulle meeldivad "sügavad vestlused", aga minu sügavad vestlused keerlevad enamasti inimsuhete ümber, sest see on valdkond, mis mind köidab. Poliitikast, kliimasoojenemisest või kvantumfüüsikast ei oska ma midagi rääkida. Mulle meeldivad ilusad asjad ja ilusad inimesed. Ilusatele asjadele ja inimestele annan ma palju rohkem iseloomuvigu andeks, kui tavalistele või inetutele. Ma võin raamatuid lugeda, aga ainult neid, mis minu jaoks on huvitavad. Kui raamat saab palju kiitvat tagasisidet, siis ma võin peaaegu et mürki võtta, et mulle ei meeldi. Filmidega samuti. Ma ei saa siiani aru, miks kõigile "Barbie" film meeldis? Kas ma nägin mingit teist versiooni?
Kui ilus inimene mulle midagi räägib, siis ma võtan teda automaatselt tõsisema ja usaldusväärsema allikana, kui tagasihoidliku või rääbaka inimese sõnavõtte. Minu loogika selle taga on umbes: "sa vaatasid hommikul peeglisse ja leidsid, et see on hea valik, millega kodust lahkuda? Ilmselgelt puudub sul igasugune kriitikameel, ja miks ma peaks su suust muud juttu tõsiselt võtma, kui sa ei suuda isegi kingi endale valida?" Kusjuures ma saan aru ka mingil tasandil, et ilmselt on inimesel olulisemaid asju kui kingavärvi püksidega sobituma panna, aga no vot ei saa ja nii on. Tagasihoidlikuma välimusega inimesed peavad rohkem pingutama, et mu tähelepanu ja austust võita.
Ma ei võta ülekaalulise ega liiga kõhna treeneri juttu ka tõsiselt. Mis on viga. Ma tean, sest ma olen lugenud (loe: nägin TikTokist), et geneetika määrab rohkem, kui me tunnistada tahame ja nii võib inimesel, kes pole elades jalga jõusaali tõstnud olla rohkem lihaseid ja ilus kuuspakk kõhul, kui teisel, kes toitub korralikult ja teeb kuus korda nädalas trenni. Lisaks ma saan ka aru, et need hiiglaslikud lihased, mis mul jalust nõrgaks võtavad ja mu veenusekingu tuksuma panevad, on sageli steroidide tulemus, aga ikkagi ma imetlen neid ja leian, et see ohver, mida neid võttes tehakse, on igati õigustatud.
Kirjutan kõike seda ja mul pole isegi häbi.
Võimalik, et mul hakkab häbi enne kui ma selle avaldada jõuan, aga seda te ei saa kunagi teada.
Ma olen andnud elus võimalusi ka inimestele, kes välimuse osas soovida annavad. Nad pole mulle siiani kordagi pettumust valmistanud. Selles mõttes, et ma olen täpselt seda saanud, mida ma neilt kohe algusest peale eeldasin. Ei ole nii, et tavalise välimusega mees on parem suhtleja või hoolivam kaaslane, ei ole nii et paksukesed on lahke iseloomuga ja naerusuised, ei ole vinnilised nohikud targemad ja arukamad.
Loomulikult võib olla, et need tõelised intellektuaalid, kes ennast karvaste kampsikute ja pesemata juuste taha peidavad, ei soovigi nii pinnapealse inimesega suhelda ja nii elame me kumbki rõõmsalt oma eelarvamustega edasi.
Kommentaarid
Postita kommentaar