Katkistest naistest

Et aus oleks. Et keegi ei tunneks, et ma neid diskrimineerin või kedagi ebaõiglaselt kohtlen või et ma oma viha vastassoo vastu vaos ei suuda hoida. 

Mina olen katki. Nii ma tunnen. Et ma olen liiga tundlik ja pehme ning lapsepõlv sõitis must üle kui teerulliga ja jättis mu ise oma haavu ning luid kokku kasvatama ja arme peitma. Kui armastuseta kasvanud mehed valivad vägivalla, siis armastuseta tüdrukud valivad alastuse. Meelevaldne liialdus, mõistagi. Aga teate te palju noori naisi, kes on striptiisitarid või prostituudid ja kes on samal ajal pärit funktsionaalsest tervikperest? 

Loomulikult ei pea kõik naised, kes vaevlevad armastusedefitsiidis, kohe litsiks hakkama, aga riideid kipuvad nad kõik moel või teisel seljast heitma. Mõelge kasvõi printsess Dianale ja tema legendaarsele kättemaksukleidile, mida ta kandis vahetult pärast lahutust. 

Nii ka mina. Iga kord, kui süda murdub, heidan riided seljast. Tõestamaks endale, et asi ei saanud olla minus. No vaadake ometi kui ilus ma olen! Ainult lausloll kõnnib sellise naise juurest minema! Asi pidi olema mehes. 

Tähelepanu ma muidugi saan. Aga mitte kunagi ei piisa sellest. Sest see tähelepanu, mida sa saad riideid seljast heites, ei ole kunagi see tähelepanu, mida sa sisimas soovid. Keegi ei hakka sind mind sellepärast armastama, et mul on sile nahk ja prink taguots. Ennast paljaks koorides süveneb minust hoopis vastupidine arvamus. Arvamus, et ma olen kerglane, pinnapealne ja kõlban ainult ihulikuks naudinguks. Ma ise muudan ennast teiste jaoks väärtusetuks. Ning kurvastan tohutult, kui nad mu hirme kinnitavad.

Pildistas Eveli Johanson