Kui Kadunud Poeg viimati külas käis, rääkisin talle, et kui ma kunagi, noh, nii kolmekümne aasta pärast, vanaemaks saan, siis minust saab selline lahe vanaema. Hakkan poole päevani siidnegližees ringi hõljuma ja hommikukohvi asemel džinni toonikuga jooma, suitsetan peeni pikki sigarette ja mu kodu lõhnab vanade tolmuste raamatute ja Chanel no 5 järele.
Vähemalt nii olen ma ennast seitsmekümneaastasena ette kujutanud.
Poeg naeris, et sa ei saa ise otsustada, et sa oled lahe vanaema, seda otsustavad teised. Me jäime eriarvamusele.
Ainuke probleem selles tulevikuväljavaates on see, et ma ei suitseta. Pole kunagi suitsetanud ja suitsuhais on mulle tohutult ebameeldiv.
Lisaks on see probleem, et ma viimasel ajal alkoholi ka hästi ei kannata.
Mulle meeldib mõte klaasist veinist. See hetk, kus sa avad pudeli ja valad veini pokaali. Tõmbad jalad enda alla ja mekid märjukest.
Kõik see, mis sellele järgneb, mulle enam ei meeldi. Varem meeldis. Meeldis see esimene soe tunne, mis keha läbis, kui alkohol lihaseid lõdvestas ja pehmus end mu ümber mässis. Meeldis lõdvestustunne, mida ei paku miski muu siin ilmas. Teine klaas tundus tihti isegi parem, kui esimene. Siis oli keha juba pehme ja soe ning sai tunda veini maitset. Meeldis see, kui sa vestluse jätkamiseks said pausi teha, klaasi huultele tõsta ja oma mõttega jätkata. Koreograafia veiniklaasiga on lihtne ja elegantne.
Ja ma igatsen seda.
Praegu ei paku alkohol seda elamust. Esimene lonks on võigas, teine veel hullem. Teise klaasi viimane lonks hakkab jõuliselt vastu. See tunne, mis varem oli soe ja pehme, on nüüd halvav ja ebameeldiv. Selline tunne nagu jooks mürki. Mulle ei meeldi see loidus ja rammestus, mis alkoholiga kaasneb, see on raske ja rõhuv. Uni on rahutu ja keha võitleb jõuliselt toksiinide vastu. Hommikud on rasked ja koledad. Mu keha lõhnab kirbelt ja eemaletõukavalt. Alkoholi järelmõju tunnen veel mitu päeva. Mitu päeva on kehas valu ja ta on stressis, pulss kõrge ja hingamine pinnapealne. Silmades on tuhm pilk, nahk hallikas ja kuiv.
Mu keha võitleb alkoholi vastu.
Ma ise võitlen sama raevukalt alkoholi koha eest oma elus. Ma treenin maksa, püüan mitte liiga pikki pausi joomiste vahele jätta, sest kui juba nädal on kaine oldud, siis on jube keeruline uuesti ennast jooma veenda. Nutan ja joon. Kainus ei mahu minu enesemääratluse kontseptsiooni. Ma olen uhke mitme põlvkonna funktsionaalne joodik, kuidas ma nüüd oma perekonda ja suguvõsa niimoodi alt vean ja joomise jätan? Aga see muutub iga päevaga aina keerulisemaks ja ma kardan, et kainus saab must lõpuks võitu ja ma pean alkoholiga igaveseks hüvasti jätma.
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik olla lahe vanaema, kui sa ei suitseta ega joo? Miks mu unistused mu käest röövitakse?
Kommentaarid
Postita kommentaar