... aknaid ma ikkagi ei pesnud. Polnud veel väga mustad ka, kui aus olla. Või noh, ütleme nii, et ei olnud piisavalt mustad, et see mind hullusti häirinud oleks. Vot. Aga auto küll juba häirib. Hullusti. Valus vaadata. Magada ka ei saa, nii väga häirib. Väljast on must ja seest pole ka puhas. Väga piinlik.
Meile telliti suur konteiner maja ette, et saaks prügi ära visata. Konteiner tuli neljapäeva hommikul. Kui ma neljapäeval pärast tööd ja trenni koju jõudsin oli osa prügi juba konteineri kõrvale pandud, sest see oli nii täis. No jah siis.
Mul olid kõik suured plaanid pikaks nädalavahetuseks. Mõtlesin, et olen täiega nunnu, joon kohvi ja loen hoovis raamatut mõnusalt pleedi sisse mässitult, teen raamatutest pilte ja olen selline soe ja karvane. Nope, keegi otsustas, et tuleb ja sajab mu paraadile, ei mingit õues lugemist ega päikesepaistet. Suure vihaga siis lugesin toas hoopis.
Ei, see on ilukirjanduslik liialdus, vihane ei olnud. Nutune olin. Mingit põhjust polnud. Või siis see "hea vabandus" põhjus oli. Sõbranna hammustas kohe läbi. Küsis, et kuule, aa, sul ei peaks varsti algama v? Pärast günekoloogi visiiti mul veel mitu päeva munasarjad valutasid. Ta nimelt vehkis hoolega mu sees oma sauaga ja kontrollis mu munasarju. Ma enne seda visiiti veel sõbrannadele grupis kirjutasin, et ma ei tea, ma vist kujutan endale ette, et mul munasarjad valutavad, lihtsalt umbes täpselt seal, kus nad mul paikneda võiks oli hell ja imelik. Pärast visiiti ma enam ei arvanud, et ette kujutasin. Eriti halb on see, et ma pean sinna arsti juurde järgmine nädal tagasi minema, sest väidetavalt enne päevasid nad ei näe asju õigesti ja teile ka siis teadmiseks, et kui te arsti aega kirja panete, siis vaadake üle, et teil satuks see aeg vahetult peale päevi, siis pidi pilt kõige optimaalsem olema. Vaata, mida kõike veel vanas eas ära ei õpi!
Aga jah, valutasin oma munasarju kodus, tihkusin nutta, lugemismaterjal oli ka selline, et ilmselt mõni tundelisem inimene nutaks ka ilma "hea vabanduseta". Kass puges mulle mõnusalt külje alla ja ma heldisin sajaga.
Raamat oli see.
Laenutasin juba mitu nädalat tagasi, aga juba laenutades olin umbes, et ma ei tea, kas ma üldse loen seda, sest vahel nende halalugudega on see, et kuidagi liiga haledad on. Aga kui ma ta lõpuks lahti lõin, siis põhimõtteliselt ühe jutiga lugesin läbi. Ei olnud üldse hale. Hästi detailne ja põhjalik oli. Väga hästi ja huvitavalt kirjutatud. Lühidalt on sisu see, et noor tüdruk ärkab poolpaljalt erakorralise meditsiini vastuvõtu toas ja tal pole aimugi, miks ta seal on, kuidas sinna sattus ja mis temaga juhtus. Talle antakse teada, et juhuslikud möödakäijad leidsid ta ülikooli linnakus prügikasti taga poolpaljana, tema kohal oli mees, kes valmis teda vägisi võtma. Tüdruk ise sellest midagi ei mäletanud, aga teiste inimeste ja kehaliste vigastuste dokumenteerimise käigus selgus enam vähem see, mis juhtunud oli. Talt küsitakse, et kas ta soovib oma ründaja vastu avalduse esitada ja ta soovib. Algab aastaid kestev kurnav protsess, mille käigus tüdruk ja tema lähedased elavad üle väga palju kaotusi ja isegi võidud tulevad kibeda maitsega.
Minu meelest oli väga huvitav lugeda seda, kuidas kogu süüdistamise esitamise ja kohtu protsess toimub, mida elab üle ohver, kui ta loeb võõraste inimeste kommentaare endaga juhtunu kohta, kuidas pärast sellist rünnakut muutuvad ka kõige tavalisemad ja igapäevasemad toimingud pidevaks eneseanalüüsiks (millist riietust kanda - kas see on liiga lühike, liiga liibuv, liiga naiselik, kas see võiks kedagi provotseerida, kas see saadab sõnumi, et olen lõtvade elukommetega; kas juua alkoholi ja kui palju - kas ma satun mäluaku, kes selle joogi mulle serveeris, mida ma enne söönud olen, palju mu organism seda talub, kes näeb mind joomas, mida nad arvavad, kui näevad mind joomas; millist liikumismarsruuti kastutada - kui ma kõnnin pargist mööda, kas see tähendab, et ma ise tahtsin seda, kui ma vaatan möödujale silma ja naeratan, kas see tähendab, et ma ise tahtsin seda, kui ma kõnnin liiga aeglaselt, kas see tähendab, et ma ise tahtsin seda, kui ma ei võta taksot, vaid eelistan jalutamist, kas see tähendab, et ma ise tahtsin seda; jne). Juhtunu ise võis kesta loetud minutid, aga see ei lähe kunagi üle, see jääb alati ohvriga ja ma arvan, et minusugused, keda pole kunagi rünnatud, ei saa sellest iial lõpuni aru. Aga sellised kogemuslood kindlasti aitavad paremini mõista.
Raamatu teeb lisaks isiklikule kogemusele väärtuslikuks ka see, kui autor pööras sõrme ühiskonna poole ja selle suunas, mida me talume ja nö normaalseks peame. Tõesti, ma arvan, et iga inimene võiks seda lugeda, see on väga mitmekihiline teos ja ma võiks sellest veel pikalt laialt jutustada.
Pühapäevaks olin ma puhkamisest väsinud. Mis on ilmselge tõestus selle kohta, et ma olen loodud nelja päevaste töönädalate jaoks. Ei lasknud ma ennast kella keeramisest segada, sest ma olin täpselt 10.01 juba Rocca al Mare ostukeskuses, et endale riideid osta. Kui me pojaga seal käisime, siis ma panin asjadele silma peale ning olin juba umbes ette otsustanud, millele ma käpa ka peale panen. Alustasin pesupoest, sest mul juba varsti ju pildistamine ja ma tahtsin nii väga uut pesukomplekti. Rõhk sõnal tahtsin. Vaja polnud. Oli plaan osta punane komplekt, aga see punane oli selline meh. Proovisin ka fuksiaroosat ja see oli vau! Ma näitan teile ka.
Et mu seljas seda näha, selleks peate truult mu lugejad edasi olema, sest ma ei kavatse seekordseid buduaaripilte sahtli põhja tolmu koguma jätta. See on see vanadusega kaasnev enesekindlus. Või parandamatu lollus. Valige ise meelepärane diagnoos.
Siis oli mul soov ka üks siidpluus osta (siidi imitatsioon) ja ma nägin HMis just täpselt õiget, aga kui ma pühapäeval seda sinna otsima läksin, siis ei leidnud enam üles. Selle otsimise peale kulus mul ilmselt kõige kauem aega. Lõpuks ma siiski nägin seda, oligi paar viimast särki nurga taha peidetud. Lisaks nägin veel ka viimaste mudelite hulgas sama särki oliivirohelisena ja mulle tundub, et mu punase lakaga roheline sobib. Nii saingi kaks pluusi. Väga rahule jäin endaga.
Veel käisin kosmeetika poest seerumeid ostmas ja apteegist võtsin oma rohud välja, mis peaks mu vererohkust päevade ajal ohjes hoidma. Valuvaigisti oli ka otsas, haarasin seda ka karbi. Proviisor veel toonitas, et valuvaigistid siis ainult peale söömist. Teate, on päevi, kus see valuvaigisti on ainuke asi, mis mul üldse alla läheb, muigasin kurvalt. Ta noogutas teadjalt vastu ja lisas, et tema kohustus on mind ikkagi teavitada. Näha oli, et ta teadis täpselt, millest ma räägin. Jube kui palju ikka on valu me ümber.
Siis ma käisin kiirelt toidupoest läbi ja tegin söögi valmis ning põrutasin juba sõbranna juurde, et metsa kolistama minna. Vahepeal Kärbes saatis sõnumi, et kus sa oled. Pärast rääkisime, et nii ei ole ilus, et lähed kodust mitmeks tunniks ära ja kellelegi ei ütle, kuhu läksid ja millal tuled. Vahel mulle on vaja meelde tuletada selliseid asju. Mina arvasin, et nad mind ainult koristaja ja kokka oskuste tõttu peavad ja kuna toad olid puhtad ja toit ka pliidil valmis, siis ei tulnud selle pealegi, et neid eraldi oma käikudest veel informeerima peaks. Aga lubasin, et ma edaspidi saadan kasvõi sõnumi, et nad ei peaks muretsema.
Jalutuskäik oli tore. Rääkisime raamatutest. Või õieti mina rääkisin. Veel nägime konna. Suudlema ei hakanud. Las keegi teine printsess proovib õnne. Veel jalutas meile must kass vastu ja oli kohe suur sõber, tegi spontaanse performance etenduse, rullis ennast mööda maad ja poosetas sajaga. Väga naljakas oli. Ilmselt tuleb hea nädal.
Esmaspäev oli töö juures nii kiire, et ma peaaegu ei jõudnudki blogi kirjutada. Üks suurklient lahkus ja andis ruumi üle. Olime pinginaabriga koos. Mina arutan kliendiga ruumis tehtud muudatusi, vaatame seinu ja põrandaid, pinginaaber käib mööda tube ja kontrollib, kas lambipirnid põlevad. Aga kust see lamp peale käib, küsib. Klient seletab, et näe, kõik lülitid on siin ühe koha peal. Pinginaaber laseb näidata. Oota, aga see lamp, kust seda saab sisse lülitada. Klient uuesti seletab, et näe, siin on kõik lülitid koos ja lülitite peal on kirjas, mis lüliti, millist ruumi valgustab. See lamp teil ei tööta, teatab hetke pärast. Klient läheb koos pinginaabriga kolmandat korda paneeli juurde ja lülitab lülitit. Teate, mul oli selline tunne, et ma oleks nagu koos lapsega tööle läinud.
Pärast seda istume pinginaabriga kontoris, mul käib arvete kontrollimine ja failidesse sisestamine, samal ajal lepin teise kliendiga ruumi üleandmist kokku, endal veel telefon heliseb ja lepin maakleriga kohtumist kokku. Pinginaaber kurdab, et ta ei leia meilikastist ühte meili üles. Kas sul on, uurib. On. Saad saata? Ei, ma arvan, et ma olin sel hetkel absoluutselt medali ära teeninud, sest ma suutsin rahulikuks jääda ja mitte sisistada, et kas sa mees ei oska päriselt ka otsingunuppu kasutada või? Lubasin uuesti saata talle. Õnneks ta leidis ikkagi lõpuks selle meili ise üles. Muidugi ma saan aru, et ega pinginaabri töö ei olegi sekretäri elu lihtsamaks teha, ikka vastupidi. Keerulisemaks.
Muide, sellest rääkides tuleb meelde üks asi, mis mul paar nädalat tagasi juhtus. Kirjutas mulle Instagrami üks saksa päritolu Jeesus. Selline suure habemega karune son of God (see oli tal enda profiilile tutvustuseks kirjutatud). Hakkas kõiki mu vanu stoorisid laikima ja midagi nende kohta kommenteerima. No kohe mitu päeva järjest. Lõpuks oli mul ühel päeval jube igav ja siis ma uurisin, et kas ma saan teda kuidagi aidata. Oi, Jeesus sai kohe rõõmsaks. Palus mul Koit Toome mingit laulu südamega kuulata, sest selles on oluline sõnum. Ütsin, et tead, mul on kõik hästi ja ma ei hakka. Siis ta kirjutas mulle, et petmine on tema meelest nõrkadele inimestele ja et ma peaks endalt küsima, et miks mul on petta vaja ja oma probleemidega tegelema. Küsisin, et miks ta mulle seda kirjutab. Sellepeale tsiteeris mu enda profiili sissejuhatust, kus mul oli kirjas "elu keeruliseks elamisest otse ja keerutamata". No vot, ma enda meelest olin vaimukas, aga selgub, et sellest loeti välja, et ma olen Euroopa esihoor ja mulle tuleks jumala sõna kuulutada, et ma oma patte kahetseks.
Muutsin oma profiili ära. Ma ei ütle, et tingimata selle pärast. Nüüd on seal ausalt kõik mu jumalavallatused kirjas. Noh, et ma olen blogija ja teen pilte ning olen muidu vahva tibi.
Kommentaarid
Postita kommentaar