Pildipostitus

Ma lakkisin küüsi. Ärge naerge, see ON minu jaoks sündmus. Ma ei laki küüsi. Okei, ma lakin varbaküüsi, aga mitte käeküüsi. Ma ei oska hästi lakkida. Ja mind jubedalt häirib kui ilus ei jää. Sellepärast ei lakigi.

Huvitav on see, et ma aastaid ei hoolinud üldse sellest, millised mu küüned välja näevad. Puhtad pidid olema, aga muu polnud oluline. Kuni tuli üks mees ja tegi möödaminnes mingi kommentaari, mille täpsest sõnastust ma ei mäleta, aga mille sisu oli "ma näen, et sa ei hoolitse oma küünte eest". Mis viis selleni, et ma lolli peaga otsustasin endale elurõvedad ja hirmus koledad kunstküüned panna, mis mu enda küüned loomulikult täiesti ära rikkusid ja mida ma kirusin veel... noh, tänaseni. Pärast seda ma pole küüntega midagi teinud. Kuigi ma olen mõelnud, et võiks ehk geellakki proovida, sest mulle tundub, et see võiks mu elustiiliga sobida.

Mu elustiiliga ei sobi aga see, et geellaki paigaldus võtab poolteist tundi. Saate aru, see on 90 minutit. See on võrdne terve trenniga. Kardio ja suplus lisaks. Päriselt, mul on pärast selle info teada saamist uus austus inimeste vastu, kes pidevalt ennast kusagilt kohendada lasevad. Maniküür, pediküür, vahatamine, juuksur, kulmutehnik, ripsmetehnik, massaaž, näohooldus, karvaeemaldus. Alustades sellest, et ma ei julge mõeldagi palju see kõik igakuiselt maksma läheb, siis juba ajakulu sellele on ebareaalne. Palun seletage mulle, kuidas te jõuate täiskohaga tööl käia, et endale seda ilu lubada, ja siis veel kõikidele nendele protseduuridele? Kas teil sellepärast ongi kodus see mehelaadne toode, kes teid sponsoreerib? 

Igatahes, ma võtsin siis kätte ja lakkisin ise oma küüned. Alustasin varvastest, sest seda ma juba oskan (loe: varbad asuvad silmadest nii kaugel, et ma ei näe kui halvasti need lakitud on). Kassil oli eriti põnev mu ponnistusi jälgida. Ta ronis kohe kõrgemale ja eendus mu kohale, et paremini näha. Kui ma olin pooled varbad ära lakkinud, siis tuli ja nuusutas üle. Pärast lakkisin sõrmeküüned nii hästi ja halvasti kui oskasin. Lohutasin ennast, et kuna ma pole umbes kümme aastat sõrmeküüsi lakkinud, siis võiks ka hullem olla ja kaugelt need nii väga välja ei paista. Aga otsustasin siiski, et ma pean vähemalt ühe korra selle poolteisttundi leidma ja ära proovima, sest käed olid kohe umbes miljon protsenti elegantsemad ja lakitud küüned meeldisid mulle väga. 

Poeg saab mul täna 21aastaseks. Tegin talle kingi, mida ta vihkab. See on meil pojaga selline traditsioon, et me teeme üksteisele kinke, mida teine ei salli. Tema näiteks kinkis mulle õlut, kuigi ta teab, et ma õlut ei joo. Aga ta on veendunud, et just nimelt see üks õlu on mu täiuslikust õnnest puudu. Mina kinkisin talle rahatasku, sest ta juba mitu aastat vingub, et tal pole rahakotti, sest tal on visioon, aga pole sellist näinud. Ma kinkisin talle brändilogoga rahatasku. Poeg vihkab igasugust brändimajandust. Traditsioon, noh.

Laupäeval olin terve päev selline unine. Vist ikkagi kevadväsimus. Kuigi mul viimasel ajal unega jälle halvasti. Ei jää magama ja ärkan sada korda öö jooksul. Magneesium sai ka otsa, äkki sellest. Nii ma siis salvestasin oma unetust. Tegin pilte, mida ma kusagil ei jaga.