Neljapäeval oli selline mõte, et jätaks trenni vahele. Mul vahel tulevad hullud ideed. Aga kuna tuju oli hea, energiat oli ja ma polnud rinnalihast veel treeninud, siis mõtlesin, et ma ikka lähen. Olin peaaegu juba jõusaali parklasse jõudnud, kui meenus, et poeg tahtis tegelikult minuga prille ostma minna, aga ma ei viitsinud sel hetkel enam oma esimesest plaanist loobuda.
Kuid karma kohe tuli ja õpetas mind.
Esimene ebaõnn tabas mind siis, kui klapid osutusid tühjaks ja ma ei saanudki muusikat ega podcaste trenni kõrvale kuulata. Natuke aega pärast seda sai ka nutikell tühjaks, mis tähendas, et täiesti asjata rassisin seal, sest miski sellest ei läinud arvesse. Ning kirsiks tordil ütlesin sellele tüdrukule, kes mult Peika üle lõi, et ta näeb hea välja ning too sai sellest nii õnnelikuks, et säras terve trenni. See, et too tüdruk mult Peika üle lõi, väitis Peika ise, ma kogu lugu ei tea. Tean seda, et ta pärast seda, kui Peika temaga koos trenni tegi, mind süüdlaslikult vaatas ja iga kord kui me kogemata trennis kokku põrkasime, siis ehmus ja nägi välja nii nagu sooviks minema joosta. Üks kord näiteks tegi ta ühe masina peal trenni ja ma polnud kindel kumma, sest ma tahtsin ka üht masinat kasutada ja kui ma tema poole pöördusin, siis ta vaatas mind palun-ära-löö!-pilguga. Kogu see asi pakkus mulle muidugi suurt (kahju)rõõmu. Eriti rõõmsaks sain siis, kui Peika paar kuud hiljem lonta-lonta tagasi mu juurde tuli. Mu vastik isekas madal rõõm sai veelgi rohkem hoogu juurde, kui ma nägin, kellega see tüdruk edasi hakkas semmima ja kui ma veel kuulsin, mis põhjusel Peika ta juurest minema läks, tahtis mu ego uhkusest lõhki minna. Jah, olen küll vastik inimene. Et seda vastikust endas pisut taltsutada, otsustasingi mingi hetk, et olen parem inimene ja kui ma näen võimalust, siis ütlen sellele tüdrukule, et ta näeb hea välja, sest näeb ka. Ta on tublisti trenni teinud ja kui me veel laiemalt mõtleme, siis pole mul mingit põhjust tema peale viha kanda, sest mees, keda on nii lihtne üle lüüa, pole pidamist väärt. Aga see tema reaktsioon minu kiitusele oli ebaproportsionaalselt suur. Seega, tugitooli psühholoog minus hakkas analüüsima, et kas kogu see Peika ülelöömise teema polnud algselt selleks, et minu tähelepanu ja heakskiitu saada? Ei, ma ei arva endast nii hästi, aga ma lihtsalt tean, et igasuguseid veidrikke on ja mõni naine selline on ka, et tal on vaja teisele naisele naha alla pugeda ja ta teeb seda vahendeid valimata.
Ehk et oleks pidanud oma sisetunnet siiski kuulama ja tol neljapäeval trenni asemel koju minema.
Aga nii poleks mul jälle teile üht lugu olnud jutustada.
Kommentaarid
Postita kommentaar