Elu mõte

Laupäeval rääkisime peikaga elu mõttest. Küsisin temalt, et mis on tema ja tema uuris vastu, et mis minu oma on. Pakkus, et lapsed ja uus auto. Noh, vahel ma saan ikkagi aru, et ta on alles 24-aastane. 

Elu mõtte peale olen mõelnud küll. Sellest sai paar kuud tagasi isegi Maarjaga räägitud. Nimelt asjaolust, et mul pole ja vahel on nii edasi elada keeruline. Ma olen aastaid olnud passiivselt suitsiidne. See tähendab, et ma ei ärka hommikul selle mõttega, et sõidaks sillalt alla, aga ma ärkan mõttega, et kui see sild seal on ja ma juhtun alla sõitma, siis see on täiega fain. Ma olen oma asjad nii korraldanud, et mu lapsed ei pea oluliselt kannatama, kui mind enam ei ole. No materiaalselt, emotsionaalselt ilmselt on natuke teine lugu. 

Aga mis tunne on omada elu mõtet? Rääkige mulle. 

Kui ma veel usklik olin, siis pidi elu mõte olema jumala teenimine. Ma mäletan, et JW oli isegi üks ajakiri, mille pealkiri oli "Mis on elu mõte ja kuidas seda leida?" Ma olen seda mitu korda lugenud, aga ma ei saanud juba tol korral sealt rahuldavat vastust. Kuigi paljud inimesed pöörduvad jumala poole, et elu mõtet leida, siis mind see ei aidanud. 

Ka lapsed ei ole mu elu mõte olnud. Kuigi nad on mind elusana hoidnud küll. Rohkem, kui nad ise seda aimata oskavad. On olnud perioode, mil ma pole suutnud muidu voodist tõusta, süüa ega tööle minna, kui lapsi poleks olnud ja kohuse ning vastutustunne nende ees poleks sundinud. Ja ma ei taha kuidagi jätta muljet, et lapsed ei võiks kellegi elu eesmärk olla. On inimesi, kes tahavad iga hinna eest saada emaks/isaks ja kõik nende elus keerleb selle ümber, et oma lastele parimat elu võimaldada ning nad kannatavad sügavalt, kui lapsed suureks saavad ja neid enam ei vaja. Ma teatud tasemel isegi kadestan selliseid inimesi. Neil on midagi. Mina sain lapsed kuidagi iseenesest, pigem valisid nemad mind endale emaks kui mina emaduse, aga siin me nüüd kõik viiekesi oleme ja kuigi elu meid ebatraditsiooniliselt kokku tõi, siis kenasti oleme hakkama saanud. 

Mis mind natuke nõutuks teeb, ongi see, et mu elul pole pealtnäha suurt eesmärki. On väikseid vahe eesmärke, mis tagant utsitavad. Kasvõi seesama uus auto, mida peika mainis. Hetkel on selliseid vahe eesmärke teisigi. Koduremont, uued tissid, raamatu välja andmine, vanima poja kodu ost, keskmise poja tööle saamine jne. Need on eesmärgid, mille nimel ma pingutan ja tööd teen, aga need pole mu elu eesmärgid. Pole nii, et ma saavutan midagi neist ja siis on kõik. Siis kui need on olemas, on mul juba järgmised väikesed verstapostid, mille suunas rühkida.

Ma arvan, et mu elu eesmärk on elada. Kogeda, nautida, tunda.

Kui me siin juba sellisel sügaval teemal räägime, siis ei saa ma ka blogist üle ega ümber. Blogi on ka oluline osa minu elu eesmärgist. See on miski, mille nimel ma tööd teen ja pingutan. Ma ei saa öelda, et "vaeva näen", sest see on puhas rõõm. No okei, mitte puhas, aga selline 87% rõõm. Vahel ikka mingi kommentaar või kommentaari puudumine teeb meele nukraks ja olen ka kibedaid pisaraid valanud blogi pärast, aga juba see näitab, et ma võtan teda tõsiselt. See pole ainult üks emotsioonide prügikast vaid see on portaal, kuhu ma emotsioonid valan ja kust ma emotsioone ka tagasi saan. Sellepärast ma teengi hea meelega pilte, teen kulutusi, investeeringuid, et mu blogi oleks aina enam minu nägu. 

Päris kindlasti kuulub minu elu eesmärkide hulka ka soov tunda end armastatuna. Võibolla see seletab ka seda, miks blogi on mulle tähtis. Selle kaudu ma tunnen, et olen vajalik ja armastatud. Küllap mu lapsed ka mind armastavad, aga natuke jääb mulle sellest puudu. Mehe armastus jälle trumpaks blogilugejate armastuse. Mitte niisama mehe, sest selliseid ikka on olnud ja on praegugi, aga selle mehe, keda ma ise ka tahan armastada. Kuigi on võimalik, et see on minu jaoks aastate jooksul saanud kinnisideeks ja kui see ühel päeval juhtub, siis see ei pakugi oodatud rahuldust ja olen pärast seda veelgi tühjem, kui praegu. Võimalik, et sedasorti armastust, mida ma igatsen, polegi olemas, et see eksisteerib ainult minu fantaasiates. Ometi selle võimalikkus hoiab mind elus. Ja hetked, mil ma tunnen lootusetust, muudavad mind suitsiidsemaks. 

Raske teema. Ehk on see avalikus blogis liiga haavatav teema, mida ei tohiks üldse lahata. Sellepärast ma ei julge ka küsida, et kuidas teil on, kuigi ma hea meelega kuulaks. Kuulaks, et kas teil on selline suur eesmärk, mis trumpab kõik teised. Kuulaks, et kuidas tulete toime neil hetkedel, kui eesmärk on kadunud. Seda ei ole vaja öelda, et ma heast elust lolliks läinud. See nii käibki, et kui kõht täis, katus pea kohal ja ihad rahuldatud, et hakkad otsima midagi muud. Maslow pani kõik kenasti kirja.