Tahan ma seda tunnistada või mitte, aga riivas küll mind selle õela naabrimuti kommentaar selle kohta, et ma nii õnnetu olen ja ainult hoovis jõlgun. Muidugi ma saan aru, et ega õnnest segane inimene ei käi teistele halvasti ütlemas ning üldsegi on see jutt ju naeruväärne, sest kui tema teab, et ma kogu oma vaba aja kodus veedan, siis selleks peab tema ka kodus olema oma vaba aega veetmas ja minu vaba aja veetmist protokollimas. Aga ju ta siis riivas mingit hella punkti, nii et ma otsustasin vähemalt osa oma vabast ajast kodus mitte veeta ja talle siis näidata, et ma olen täiega õnnelik inimene.
Haapsalus käisime. Pistsin kolm poissi Vilmasse, hakkasin Spotifyst väga valjusti väga halba muusikat kuulama ja panime ajama.
Kas ma juba muidu olen maininud, et ma armastan oma uut autot? Nagu ARMASTAN! ARRRRMASSSTAN!!! Ma ei saa üldse aru, kuidas ma enne elasin. Ma armastasin Vollit ka, loomulikult. Ta oli nii hea auto. Aga see Vilma... uhh!
Ma saan muidu aru, et ma siin kriiskan Volvost. Maailma kõige igavamast autost. Ma tean. Aga ju mu latt on siis nii madal. Ma olen nagu need naised, kes räägivad sellest, kui hea mees neil on, sest ta lööb ainult kirve nürida poolega. Sest ma olen nii vaimustuses sellest, et Vilmal on adaptiivne püsikiiruse hoidik ja automaatne kojameeste süsteem (või mina ei tea, mis selle asja nimi on, kui auto ise saab aru, millal on vaja kojameestega klaasi pühkida?). Vollil ma pidin ise kõike tegema, aga see nunnu teeb pooled asjad mu eest ära, ise on selle juures veel ilus nagu kuninganna.
Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid meie väiksest reisist.
Korra olen ma seda vist maininud ka, et kui sa tahad teada, milline ema sa oma lastele olid, siis vaata, kas nad tahavad sinuga täiskasvanuna koos aega veeta. Ehk selle kriteeriumi järgi tundub, et ma polnud maailma kõige halvem. Ma olin veel iseäranis üllatunud, et Krahv von Kolmas tahtis kaasa tulla. Ja ta tuli mitte ainult Haapsallu vaid nädal varem käis ka Türisalupangal ja Kakumäel koos meiega. See asjaolu teeb mind õnnelikuks küll. Kohe liiga.
Ega meil mingit otsest plaani polnud. Jalutasime lihtsalt niisama. Käisime kõrtsis söömas, kus kassapidaja oli nagu see laiskloom sellest multikast, kes on pikaldane ja aeglane, ta nägi selline välja ka muide, suur mehemürakas, kes pidi kolm korda üle küsima, et mida sa ikka tellisid ja siis toksis selle kõik oma aparaati. Või siis olengi lihtsalt linnavurle, kellel pidevalt tempo-tempo-tempo ja väikelinnades on aega nagu muda ning kubjas ei istu kukil. Olgu kuidas on. Krahv von Kolmas tellis Kadunud Poja eeskujul ka endale pooleliitrise Sassi ja muidugi ei jaksanud pärast oma toitu ära süüa. Naljakas ikkagi, et ta juba 19 on.
Jalutades vestlesime. Muuhulgas vestlesime pedofiiliast. Olin just lugenud elulooraamatut ja seal oli väljatoodud, et on inimesed, keda erutavad ainult teismelised vanuses 12-15 eluaastat ja sellel oli mingi eraldi nimi lausa - hebephiilid - mis mulle muidugi tol hetkel ei meenunud. Ohkasin, et ei tea, kas sellel, kui mulle meeldivad ainult 20aastased on ka eraldi nimetus, mille peale Kadunud Poeg teatas, et seda kutsutakse keskeakriisiks.
Paar tundi jalutasime ja läksime siis vetsu otsima. Oleks võinud vast kauemgi olla, aga sadama hakkas ju.
Vetsuga juhtus nii, et esimese eest sai ainult viipemaksuga maksta 50 senti, mis on täiesti röögatu taks, kuna mul aga kaart ei võimalda viipemakseid, siis tulime sama targalt jalad ristis kolmandalt korruselt (!) tulema ja sõitsime Selkusse. Seal oli juba mõistlikum summa, kõigest 20 senti, aga naiste vetsu uks oli katki ja nii ei pidanud me midagi maksma. Poiss tuli ka minuga naiste vetsu. Meil oli juba jutt ka valmis, et ta identifitseerib ennast tütarlapsena, juhul kui keegi mögisema juhtub.
Siis ma läksin "korraks" Humanasse ja pool tundi hiljem tulin sealt õnnelikuna nelja paari kingade ja kahe püksipaariga tulema. Hüppasime veel enne kodureisi Cirkle K-st läbi, võtsime juua ja panimegi kodu poole ajama.
Ei, muidugi oli tore ja juba peame plaani, et kuhu järgmiseks sõita, sest ma tahan nüüd ju ainult autos eladagi. Tuli välja, et me poistega polegi Haapsalus käinud. Ma ise olen seal erinevate armukestega ja muidu sõpradega aega veetnud ja olin kindel, et ka poistega, aga näed siis. Ilmselt selliseid väikelinnu on teisigi, mida poisid ainult kaardi pealt näinud. Vaatame, kas seal ootab suur õnn meid ees, millest naabrimutt kaagutas.
Õnnelikuks tegi mind laupäeval üks teine asi veel. See juhtus kohe hommikul, kui ma trennis käisin. Nii õnnelikuks tegi, et ma kohe mitu päeva veel selle õnne sees õitsesin. Kunagi räägin. Võibolla.
Palun soovitage mõnusaid kohti Põhja-Eestis või mujalgi, kuhu saaks üheks-kaheks päevaks uitama minna. Mul on kohe-kohe puhkus ka tulemas ja tuju on selline, et rändaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar