Stress

Ma tunnen, et mu keha on stressis. Jõudsin eneseanalüüsis lausa nii kaugele, et ilmselt on stress peas ja sealt edasi teistesse organitesse levinud. 

Neljapäeval oli Kärbse sünnipäev. Jah, Lõvipoiss. Ja ta on nii Lõvi, kui olla saab. See on see vend, kes millegi ees risti ette ei löö ja kui sa ütled talle, et sa teda armastad, siis ta vastab: "Ma tean", sest nagu , kuidas on võimalik kedagi nii imelist mitte armastada, eks. Mul oli mõte talle uus trennikott osta kingituseks (sellepärast ma seda MyFitnessi mängu jälgin, sest kui ma olen tubli, siis ma saaks talle trennikoti 40% soodsamalt), aga tema tahtis hoopis uusi trennikõrvaklappe. Ma rõhutan sõna "trenni", sest alles paar kuud tagasi ostis ta endale uued mängurikõrvaklapid, aga need on juhtmetega ja üldsegi liiga suured trennis kandmiseks. Jah, ma ostsin talle kõige odavamad, mis ma leidsin. Tema kohe uurima, et palju maksin. Ega ma öelda ei tahtnud väga. Õnneks ta ise jäi rahule ja arvas, et need on kaks korda kallimad, kui tegelikult. 

Tol päeval ma trenni ei läinud.

Reedel olin ka terve päev töö juures jooksus ja õhtuks oli juba 7000 sammu kogunenud, mida reeglina kuidagi ei saa, hea kui 3000 tuleb. Nii mul tekkiski juba tunne, et reede jääb ka vahele. Aga võtsin ennast kokku ning mõtlesin, et ma korraks lähen. Kaks ja pool tundi hiljem sõitsin koju... Ja siis sõbranna saatis mulle selle ühe hullu reedese trennikava. Kell 10.47 logib sisse ühte klubisse, kell 11.24 logib sisse teise klubisse ja registreerib ennast 2 rühmatrenni, siis kolmandas klubis kell 13.42 ja 14.46 registreerib ennast neljandasse klubisse... ma olen mõttetu ussike, tegin selle kahe ja poole tunni jooksul ainult jõusaali ja ujumist, nuuks. 

Laupäeval ma ei teinud midagi. Kohe päriselt. Või okei, ma pildistasin ja vahtisin telekat. Öelge, kas see on ka mingi vaimuhaiguse tunnus, kui sa vaatad samu seriaale pidevalt üle ja põhjendad endale, et uued seriaalid ning filmid ei ole nii head, kui need, mis on 20 aastat vanad? Praegu olen ma CSI lainel. Ma ei saa sellest küllalt. Need on nii head! See dialoog, üleminekud ühest stseenist teise, näitlejate esitlus. Ma tean, et ma kõlan nagu kibestunud vanur, aga ma ei julge tänapäeval isegi kinno minna raha raiskama, sest A kategooria filmid on haledamad, kui omal ajal A kategooria seriaalid. Palun öelge, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. Sest ma olen hakanud küll neid uusi ka vaatama, aga ma tüdinen ja hakkan samal ajal Instagramis või TikTokis rullima või jään magama ning vahepeal kui mul tuleb nälg või vetsu vaja minna, siis ma ei viitsi isegi pausile panna, sest ma ei jää justkui millestki ilma, kui mu silmamunad pole ekraanile kleepunud. Aga vot vanu seriaale nii ei saa vaadata, iga sekund juhtub midagi ja vahel kui ma korraks eemale vaatan, siis olen korduvalt pidanud tagasi kerima, sest mulle tundus, et mingi oluline detail jäi kahe silma vahele. 

Laupäeval tegin endale siis ka ühe negroni ja ausalt, ma tundsin, et rikkusin lihtsalt hea gini selle vermuti ja campariga ära. Väga hull oli. Lisasin sinna aina toonikut juurde, et see kuidagigi alla läheks. Kusjuures, ma joongi viimasel ajal toonikut, puhtalt. Lisan jääd, laimi ja piparmündilehti. Nii hea ja ei mingit pohmelli. Kõige hirmsam on see, et lapsed on ka tooniku avastanud. Varem oli meil külmpakis minu toonik ja laste mingi jäätee või koolajook, nüüd lihtsalt erinevad toonikud reas. 

Laupäeval hakkas mul küünarnukk ka valutama. Tegin reedel üht uut triitseptsi harjutust ja vist valesti tegin, nii et see närv, teate see haige närv, mis küünarnukis elab, mis on nii salakaval, et sa enda meelest ei löönudki tugevasti vastu nurka ära, aga tunne tuleb peale nagu minestaks, noh, see sai vist kuidagi viga või on vales asendis, igatahes annab tunda. 

Pildistasin raamatuid, mis Petrone Print saatis. Lugeda pole jõudnud. Pildistamise juures oli muidugi see kõige toredam, et ma seadsin laua valmis ja ootasin, et õues natuke valgemaks läheks, kui kassistent tuli ja ennast lauale magama sättis. Ise muidugi jube kaval enda meelest, arvas, et ma ei märka. 

See on huvitav, et ma ei tüdi temast ka üldse. Kuidas inimesed ütlevad, et armastus sai otsa? Nagu inimese vastu. Mul saab armastus ainult siis otsa, kui keegi on järjepidevalt tropp ja nõme ning isegi siis läheb aastaid, et ma üle saaks. Kass kusjuures on ka päris sageli tropp ja nõme, aga tema armastus ei ole kuhugi üle minemas. 

Mu lemmik asi hommikuti on see, kui ma pärast ärkamist lähen duši alla ja tagasi tulles on kass ennast minu voodisse puhkama sättinud. Ma iga kord täiega heldin. Siis ta jälgib mind, kui ma meigin ja juukseid kammin. Lasen tal alati oma parfüümi ka nuusutada enne kui seda endale peale piserdan. Muide, parfüümist rääkides, mu lemmik asi koju jõudes on see, kui ma astun oma magamistuppa ja mind tervitab kõikide mu parfüümide sümfoonia, sest riided ripuvad ukse taga stangel ja need riided kannavad mu lõhnasid. See on nagu pehme pai ja soe embus. Pole ime, et kass ka viimasel ajal on terve päev mu riidekapis magamas, kõigi nende kleitide all ja parfüümipilve sees. 

Pühapäeva hommikul vara tuli kass minu tuppa magama. Minu kõrvale. Seda kuigi tihti ei juhtu. Vahel ta lipsab sisse küll, kui ma korraks tualetti kasutan, aga tahab sama kiiresti välja ka, kui on kindlaks teinud, et aken on kinni ja ta ei saagi oma planeeritud põgenemist ellu viia. Aga kord kvartalis juhtub, et ta kohe päriselt jääbki mu kõrvale magama. Võibolla ma siis nendel kordadel lõhnan õigesti. 

Ärkasin ise ka kella seitsme paiku ja otsustasin, et kuna ma laupäeval olin mauk, siis on aeg trenni teha. Sõitsingi kella üheksaks jõusaali. Pidin isegi parklas ootama, et uksed avataks. Ma polnud üldsegi ainus ega mitte esimene. Läksin jookslindile ennast soojaks kõndima ja jõudsin paar minuti sammuda, kui minu kõrvale lindile tuli üks teine liige. Nagu, miks sa pead mulle kaenlaauku ronima, kui klubi on suhteliselt tühi ja jooksulinte on terve hulk vabu? Minu kõnd ei kestnud pärast seda kuigi kaua, kuna mees haises talumatult vängelt. 

Treenisin alakeha ja ahastasin endamisi, et ma nii kohev ja paks olen. Siis sattusin ühest peeglist end külje pealt nägema ja vau, mu käelihased on ebareaalselt lihaselised. See ei teinud mind üldse õnnetuks. Ja see ongi see, millest ma eile kirjutasin. Et ühest küljest ma tahaks olla habras ja lameda kõhuga, aga teisalt jälle ilusa ümara tuhara ning punnis biitseptsiga ning et seda saavutada, selleks peaks ennast kohupiimast ja kanafileest oimetuks sööma, samal ajal ennast vedelikupuuduses keetma ja olema pidevalt rahulolematu ja vihane. Need fotod, mida netis rõõmsalt jagatakse, kus inimestel on ilusad lihased ja olematu rasvaprotsent, need võetakse pärast seda, kui sa oled esiteks kuude kaupa ennast nuumanud ja siis kolm nädalat näljutanud. See füüsis ei ole jätkusuutlik. Peiks sellepärast keelaski mul bikiinifitnessi väljakutset isegi kaaluma, sest ta teab omast kogemusest, mis see su füüsise ja psüühikaga teeb. See ei ole seda väärt. 

Pärast trenni läksin Lidilisse vetsupaberit ostma. Loomulikul lahkusin 60 eurot vaesema ja kolme suure ostukotiga. See ei tundu üldse palju, ütlete, ja olen nõus. Ainult, et te ei tea seda, et ma alles reedel ostsin kapid 160 euro eest igast kraami täis. Kui nii vaadata, siis ikkagi krdi palju raha läheb. Mu lapsed on kogu aeg näljased. Ja erinevalt minust on nad ikkagi hõredad nagu termiitide hambu jäänud aialipid. 

Pühapäeval triikisin ja jõudsin ühe raamatu läbi lugeda ning alustasin uut. 

Mõtlesin sellele, et ma olen kuidagi väga jõuetu ja kurb viimasel ajal ja leidsin, et ainus asi, mis on muutunud on see, et ma hakkasin uuesti TikTokis postitama ja sisu tarbima. Ei, ma ei taha öelda, et üks rakendus on süüdi selles, et ma ennast kuidagi kehvemini tunnen, aga ma tunnen, et kui ma lugesin rohkem raamatuid ja veetsin vähem aega sotsiaalmeedias, siis olin ma rõõmsam ja teotahtelisem. Ma julgen väita, et ka teised tunnevad nii. Teised TikToki kasutajad, see on. Mitu suurt sisuloojat on tunnistanud läbipõlemist ja isegi enesetapumõtteid. Ja ma samastusin tugevasti. Sest selleks, et sellele platvormil edu saavutada, pead sa hästi palju postitama, et kuhugi jõuda. Ma tundsin seda eelmise aasta lõpus ka juba, et üks asi on see, et sa niisama rullid ja tarbid sisu, aga kui sa lood sisu, siis on vaja olla tohutult järjepidev ning pidevalt uut sisu luua, sest muidu sa kaotad jälgijaid. Ning ma nägin ka seda, et kui pidevalt postitada, siis su jälgijad lükkavad sind aina kaugemale ja sa postitad aina intiimsemat ja isiklikumat sisu ning varem või hiljem see hakkab psüühikale. 

Ei möödu päevagi, kui mulle ei viskaks ette kellegi postitust, kus inimene lihtsalt nutab. Vahel on seal mingi tekst juures, mis seletab, aga pole harv, et sa pead ise mingite märksõnade järgi hakkama jälgi ajama, et aru saada, mis juhtus ja kuidas inimest lohutada. Kui nii võtta, siis see on väga hull. Ma tean, et kui ma alustasin TikTokiga, siis ma kordasin pidevalt, et see teeb mind õnnelikuks, nii sisu tarbimine kui ka ise loomine. Aga midagi on selle rakendusega muutunud. Nagu mainisin ka, siis see ei ole minu unikaalne kogemus vaid teised räägivad sama. 

Ja nüüd ma ei teagi mida teha. Ühest küljest tundub kõige õigem see rakendus lõplikult kustutada ja ära unustada, sest kui see nii mõjub, siis see ei saa hästi lõppeda. Teisest küljest võiks ju proovida lihtsalt piirata selle kasutamist, sest vahel on kasulikku ja head sisu ka ning videoid on jätkuvalt seal palju mugavam monteerida, kui teistes rakendustes. Muidugi sain ma pool aastat kenasti ka teistes rakendustes monteerimisega hakkama ja küllap saaks ka edaspidi. 

Nii et ei teagi. Sest kõik see on võtnud mult soovi ja viitsimise ning jõu üldse üheski rakenduses sisu loomise ja jagamise. Veel kuu aega tagasi postitasin ma iga päev ja ma nautisin seda ja nautisin tähelepanu ja nautisin tagasisidet. Nüüd, kui ma mõtlen sellele, et ma pean midagi tegema või pärast veel inimeste reaktsiooniga tegelema, siis mul läheb pehmelt öeldes elu isu üle. 

Mu enda tekitatud asjatu ja üleliigne stress. Vastus on lihtne ja röögib mulle vastu vahtimist. 

Vahel mulle tundub, et tavaline elu käib üle jõu. Kõik need igapäevased tüütud otsused, mida sa pead langetama - kas mu juuksed on piisavalt puhtad või peaks neid täna pesema, kas mu kaenlaalused on piisavalt siledad või peaks neid täna raseerima, kas ma panen lühikeste käistega topi või pikkade säärtega püksid, kas ma panen juuksed krunni või patsi, mis värvi ma oma juuksed ma järgmine kord juuksuri juures värvin, kas pojad peaks vaatamata nende vastuseisule juuksurisse saatma või lubama neil olla täpselt nii veidrad kui nad olla tahavad, kas ma võtan lõuna kodust kaasa või ostan poest, kui ma võtan lõuna kaasa, siis mida mu poisid lõunaks söövad, kas see hakkliha, mis külmkapis on peaks hoopis sügavasse tõstma või jõuan ma selle õhtul ära teha, kas ma valin vasakpoolse või parempoolse sõidurea, kumb stardib kiiremini, kas see punane bemm või hall toyota, miks inimesed ostavad endale kiire ja võimsa auto ja siis ei julge sellega normaalselt sõita ja tiksuvad nagu teod kuival puukoorel, ja kas ma tankisin ikka piisavalt ja õiget kütust ning millal ma peaks nende talverehvide peale mõtlema hakkama ning miks ma pole ikka veel eelmise auto suvekaid maha ärinud ja miks ma saan ikka veel meeldetuletusi vana auto tehnoülevaatuse aegumise kohta, kas ma söön hommikusööki kell kümme või venitan üheteistkümneni, ja kui venitan, kas ma siis söön üle, sest nälg on nii suur ja kui ma söön kell üksteist, siis mis kell ma peaks lõunat sööma ja kui ma söön kell kaks, siis kas mul on kell kaks mõni kliendikohtumine ja kas ma üldse vastasin sellele viimasele e-kirjale ja oma sõbrannale, kes mulle eile õhtul sõnumi saatis, peaks robottolmuimeja remonti viima, aga mis kell neil seal see lõuna oligi ja ma pidin ju täna hoopis ehituspoodi minema seepi ja pesuvahendit ostma ja kas ma selle viimase raamatu elamused kirjutasin kuhugi üles ja millal mul on raamatukogus raamatute tagastustähtaeg ja millist raamatut ma nendest mis mul kodus lugemist ootavad järgmiseks ette võtan ja kas mul sai elektriarve makstud ning miks ma liiga palju teleteenuste eest maksin, kas mul ikka jätkub raha, et poistega puhkuse ajal reisile minna, aga et neile kooliasjad osta, ja kas neil on ikka piisavalt puhtaid aluspükse kapis, aga sokke ja mida ma täna õhtul treenin ja kui ma treenin selga, siis kas Rocca al Mare MyFitnessis on esmaspäeval selja treenimise masinad kättesaadavamad kui Mustamäel ja kas ma peaks pärast trenni minema poest läbi ja kas keegi puhastas kassiliivakasti ja mida me õhtuks sööme ja kas see hakkliha veel kõlbab või oleks ikkagi pidanud sügavkülma panema. See kõik on tavaline elu. Ma ei maininud siin nimekirjas ühtegi asja, millele kõik inimesed sel nädalal vähemalt korra ei mõelnud. Või kui ei mõelnud enne, siis nüüd kindlasti mõtlesid, kasvõi nii, et vähemalt ma ei pea sellele mõtlema. See what I did there 😈 Ning sellistel hetkedel ma mõtlen, et äkki oleks mu elu lihtsam, kui oleks kaaspiloot, keegi, kes osad asjad minu eest ära otsustaks ja ära lahendaks. Ja kohe meenub mulle, et ei, mina ei oska endale selliseid mehi valida. Ma oskan valida sellise, kellele on vaja meelde tuletada, et ta hommikul hambaid peseks ja õhtul tualetis vett peale laseks ning prill-lauda üles ei jätaks. 

Ehk mu elu võiks tunduvalt stressirohkem olla. 

Kuidas teil stressiga? Haldate ära või murenete nagu mina aegajalt tolmupilveks?