Üks õhtu köögis tegime koos Kärbsega süüa. Kahele pojale olen selle söögitegemise osanud edasi pärandada. Selles mõttes, et kahele reaalselt pakub see huvi ja nad ise tahavad ka proovida ja õppida, teised teevad seda, mida ma ette ütlen. Teeme siis süüa ja ma muuseas mainin, et tead, sa ära teistele ütle, aga sa oled mu lemmik.
Päh, vastab tema, see ka mõni uudis, tema juba ammu teab.
Kuidas sa tead, naeran, kes ütles.
Kõik ju teavad, pööritab silmi, et noorim on lemmik.
Eks ta nii kipub olema, jaa, olen nõus. Sellepärast neid lapsi nii palju ju tehakse, kuni üks lõpuks meeldima ka hakkab, naeran.
Paar päeva hiljem kõnnime raamatukogust koju. Lunisin ta endale kaasa, sest mu outfitiga ei sobinud ükski kott, lisaks on toredam koos jalutada. Jätkasin meie paari päeva tagust teemat ja küsisin, et kuna tema juba teab, kes mu lemmik poeg on, siis kes tema lemmik lapsevanem on. Ma temalt julgen küsida, nende teiste poiste käest võib ebamugavaid vastuseid tulla.
Poiss ohkab ja teatab, et nagu mul oleks erilist valikut.
The fuck! Tervelt kahe vahel saad ju valida.
Ja kus see teine on, küsib ta mult.
Selle lahingu ma kaotasin. Oleks tahtnud ikkagi lemmik olla sellepärast, et ma olen nii lahe, mitte sellepärast, et teist pole. See on nagu olla peo kõige kaunim naine, sest kõik ülejäänud on mehed.
Kommentaarid
Postita kommentaar