Arvustus, mida keegi ei küsinud

See ei ole tegelikult arvustus. Ma lihtsalt jagan oma mõtteid. Kui keegi endale miskit kasulikku leiab, siis super tore, kui ei leia, siis ma suudan ikka öösel magusalt magada. Ja kui keegi tahab kaasa rääkida või mõtteid põrgatada, siis see on ka lubatud (ütleb blogija, kes alles deklameeris, et ta oma suva järgi pooled kommentaarid kustutab ja kommenteerija jääb aegade lõpuni maal ekseldes rändama ning analüüsima, et mida ta siis nii valesti ütles). Mul on see hästi loll komme, et kui mulle keegi midagi ütleb, siis minu kõige esimene instinkt on ta pikalt saata, sest mul on ju õigus oma elu ära rikkuda, kui ma seda tahan, mul pole vaja, et keegi mind õpetab. Aga ma alati mõtlen (üle) ja väga tavaline on see, et see, mis kord öeldud, kunagi mu elu tavapraktikas muutub, lihtsalt mul oli vaja aega, et nõuannet seedida. Ehk öelda võib, aga ärge hinge kinnipidades eeldage, et ma kohe seda nõu rakendama ruttan. 

Üks päev mõtlesin sellele, et elu on nagu kummiäärega voodilina voltimine - keegi täpselt ei tea, kuidas seda õigesti teha, kõik venitavad endal naba paigast, et see normaalne oleks ja kõik samal ajal rohkem või vähem avalikult mõistavad teisi hukka, kui nad seda krdi lina samal viisil ei voldi nagu nemad õigeks peavad. Igatahes mina päris kindlasti ei tea, kuidas seda lina voltida, ärge minu otsa vaadake. 

Aga kuna ma olen siin aegajalt oma ilulemmikuid jaganud, siis täna tuleb sellel teemal natuke pilte ja juttu. 

Alustaks sellest, et kui ma kevadel küsisin soovitusi ripsmetuši osas ja mõnd soovitust kuulda ka võtsin, siis pettusin tohutult ning pärast mitut ebaõnnestunud katset pöördusin tagasi oma vana hea Max Factori poole. Teised tušid läksid mul kõik laiali ja ma olin vihane, kurb ja õnnetu. Ilmselt mul on lihtsalt mingid väga imelikud silmad või nahk või harjumused, ma ei tea, aga mina rohkem sellega ei viitsi katsetada. 

50 shades of pink

Katsetasin seekord hoopis uue meigialuskreemi, põsepuna ja juuksehooldusvahendiga. Meigialuskreem on täielik raha raiskamine. See peaks naha matiks ja ühtlaseks muutma, et jumestuskreemi oleks mugavam peale kanda ja see nahal paremini püsiks, aga see asi teeb mu naha hoopis niiskeks ja läikivaks. Lõhnab küll hästi, aga muidu ma ei soovita üldse. Õnneks ta maksis ainult 4,70 eurot, seega ma pole ka väga šokeeritud, et see ei toimi. Olen sama firma muid tooteid proovinud ja vaatamata soodsale hinnale on tooted väga head olnud. Kuid see konkreetne valmistas küll pettumuse.

See tilluke põsepuna aga on imeline ja makis ainul 3,20 eurot. Panen kolm tilka põse peale ja kannan pintsliga laiali, väga ilus särav ja värske tulemus jääb. Veel parem oleks, kui mul oleks siin oma jutu tõestuseks enne ja pärast pildid ka, aga unustage ära, et ma teile enda meikimata näost pilte teen. 

Kolmas on siis juukse kuumakaitse sprei ja seda oli saadaval ka suuremas konteineris, aga kuna ma polnud varem seda proovinud, siis võtsin alguses väiksema. Maksin selle eest 5,10 eurot. Ja mulle väga meeldib, lõhnab mõnusalt ja loodetavasti siis kaitseb juukseid kuuma eest ka. Ma uurin selle kohta juuksurilt järgmine kord. 

Kuna ma nüüd siis tagasi tumedaks lasin ennast värvida, oli mul põhjus oma lemmik šampoon osta. Olen seda kasutanud aastaid ja olin väga traumeeritud terve see poolteist aastat, kui juuksed olid punased ning ma ei suutnud kuidagi leida šampooni, mis oleks võrdselt hea. Šampooni eest maksin 9,60 ja palsami eest 8,50 eurot. 

Ma usun, et olen juba varem ka kiitnud seda näopuhastus geeli, aga kiidan veel. Saan sellega kõik meigi maha, ka silmameigi ja nahk jääb mõnusalt niisutatud ning lõhnab ka hästi. Selle eest maksin seekord 8 eurot. Jätkub temast umbes kuueks kuuks.

Neid tooteid oli kõige raskem pildistada ja ma ei jäänud tulemusega üldse rahule

Juurde ostsin ka jumestuskreemi ja särakreemi. Seda konkreetset jumestajat polnud varem proovinud, aga kuna Lumene mulle muidu on sobinud, siis proovisin. 10,80 eurot. Särakreem on juba teine sama ja mulle hullult meeldib. Kannan seda põsepuna peale, nii jääb nahk ilusalt särav ja värske. 10,00 eurot. 

Vanadest lemmikutest tahan veel kiita, kui ma seda juba teinud pole, Elizabeth Ardeni Eight Hour kreeme. Originaal on minu meelest parim haavakreem. Ma kannan seda oma ohatise peale kohe, kui tunnen, et nahk hakkab kihelema ja see võtab kiheluse kohe ära ja põhimõtteliselt 24 tundi hiljem on ohatis juba taltsas. Pärast aitab ta ka nahal taastuda ja takistab armide teket. Mul nimelt ei tule ohatis huulele, nagu normaalsetel inimestel, vaid ninale. Sageli lausa nina sisse. Käi siis selle punase ninaga nagu viinasõbrast jõuluvana nädal aega ringi. Aga see kreem aitab. Lisaks meeldivad mulle ka selle sarja huulepalsamid. Tops on mul autos ja huulepulgakujuline palsam käekotis. Kallis on küll võrreldes teiste palsamitega, aga jätkub kauaks ja minu meelest need tavalised palsamid teevad huuled isegi kuivemaks ning neid peab päevas iga kümne minuti tagant peale kandma, aga Elizabeth Ardeni palsamit kannan peale kord kuni kaks päevas. Hindasid mul pole, sest need ei ole mul äsja soetatud vaid juba kevadel ostsin. Ikka veel meeldivad.

Aga kõige rohkem tahtsin ma teile rääkida oma parfüümidest. Mul on nimelt juhtunud selline lugu, et mulle ei meeldi enam ükski lõhnadest, mis mul kodus on. Täpsemalt pole mul ühtegi lemmiklõhna, ühtegi signatuurlõhna. Võimalik, et ma olen ise selles süüdi. Vanasti, kui ma olin vaene, siis oli mul alati üks lõhn. See lõhn oli mul nii kaua, kuni see otsa sai, siis ma läksin poodi ja ostsin endale uue lõhna ja kandsin seda. Kuna ma tol ajal olin peamiselt kodune väikelapseema, siis ma lõhnastasin end ainult kirikusse või peole minnes ning ühest parfüümist piisas mul mitmeks aastaks. Hiljem kasutasin ka tööle minnes ja siis sai pudel umbes aastaga otsa. Mingil hetkel aga hakkasin endale lõhnu kokku ostma ja mul tekkis tagasihoidlik kollektsioon, selline kolm kuni viis lõhna, mida ma kandsin peale vastavalt tujudele. Tavaliselt oli siiski üks neist see, mis oli kõige-kõige lemmikum. 

Täna on mul 10 lõhna ja mitte ühtegi lemmikut. Kannan neid siiski vastavalt tujudele. Ja siit siis tulebki põhjalik ülevaade minu kollektsioonist. 

Giorgio Armani My Way. See on minu kollektsiooni kõige värskem liige. Lilleline ja värske, selline nooruslik ja kerge. Täiesti okei lõhn, kannan seda siis, kui mul pole mingit erilist tuju. Nagu näiteks täna. Selline klassikaline lõhn. Järgmise ostaks intense versiooni, natuke jõulisem.

Acca Cappa Vaniglia. Selle lõhna ma ostsin siis, kui olin kuulnud, et meestele meeldib vanilje lõhn ja nad peavad seda vastupandamatuks. Noh, minu puhul see igatahes pole toiminud. Ainult eksid tulid tagasi. Kuigi vaevalt nad läbi mu Instagrami piltide seda lõhna tundsid. See on ka selline neutraalne lõhn mida ma kannan tavaliselt nädalavahetusel, kui ma lähen trenni või kuhugi, kus mul on suva kuidas ma lõhnan. Uuesti ei ostaks. 

Hermes Le Jardin De Monsieur Li. See on mul sama parfüümi teine pudel. Esimesest olin ma terve aasta jubedas vaimustuses. See oli lõhn, millest ma olin sõltuvuses. Ma ei tea, mis temas on, aga mulle ta lõhnab haldjate ja muinasjutu järele ning ma kannan seda siis, kui ma tunnen ennast ekstra naiselikuna, helge ja kergena. Mingil hetkel ma märkasin, et kui ma seda parfüümi kannan, siis elu on kohe eriliselt väljakutseid pakkuv. Nii juhtus, et ma hakkasin seda kandma ka neil päevadel, kus ma tundsin, et elu on liiga kerge ja tahaks draamat ja raskusi. Ta meeldib mulle jätkuvalt, aga ma pole temast enam nii suures vaimustuses. Samas ma kujutan ette, et ostan millalgi ka kolmanda pudeli.

Marc-Antoine Barrois Ganymede. See on ehk kõikidest praegu number üks. Ilmselt ka kollektsiooni kõige unikaalsem ja kallim toode. Seda lõhna ma kannan siis kui ma tahan boss bitchida ja kui ma tahan kõigile mõjuda natuke hirmuäratavalt ja rikkamana kui ma tegelikult olen. Ta on hästi jõuline ja joovastav parfüüm, täiesti omanäoline ja meeldejääv. Ja ta meeldis mulle väga-väga, kuni selle hetkeni kui ma avastasin, et mu armukese elukaaslane samuti seda lõhna kannab... nüüd on ta minu jaoks natuke rikutud. Kuigi järgmine pudel tuleb juba 100 milliliitrine. Klassika. 

Carolina Herrera Dazzling Garden. Selle parfüümi ostsin ma puhtalt disaini elemendiks. Ma ei tee nalja. See lõhn on okei, aga see pole päris mina. Ta on nooruslik ja magus, selline, teate alaealise strippari lõhn. Kannan seda siis, kui tunnen, et tahan olla naiivne ja lapselik ning elu võiks natuke magusam olla. Aga see pudel, nagu vau! Jumaldan!

Hermes Jour d'Hermes. Mina ei tea, miks mul see lõhn üldse on. Ostsin selle pärast seda, kui ülalmainitud Hermes Le Jardin otsa sai, aga need lõhnad ei ole üldse sarnased. Või noh, mõlemad on pigem värsked ja kerged, aga see lõhn on kuidagi tuim ja tundetu. Nagu näete, siis pole ma seda väga palju kasutanud ka. Hoian teda tavaliselt kapis ja unustan üldse ära, et ta mul olemas on.

Yves Saint Laurant Libre. Seda lõhna ma vihkan. Ei, te ei saanud õigesti aru. Ma VIHKAN!!! seda lõhna. Ma ostsin ta siis, kui ta just välja tuli ja kõik muudkui kiitsid ja rääkisid, et see lõhnab nagu old money ja puhas klassika ja kõigil peaks see kodus olema. Läksin, sõnaga, reklaami ohvriks. Minu meelest lõhnab see nagu liisunud kassipiss või kolm päeva pesemata tussu. Lõhnad, mida ma enda läheduses, ammugi siis enda peal, kanda ei soovi. Nagu te kindlasti märkate, siis ma olen vaevalt seda kasutanud ka. Ja ma võiks muidugi siia lisada, et kes tahab, siis andku märku, aga pärast sellist tutvustust ma ei usu, et keegi seda tahab. Pudel näeb küll kena välja, aga see lõhn... öäk!

Chanel Chance. See lõhn on mul ka juba hirmus kaua olnud ja olen seda ka palju kasutanud. Nagu näete, siis pudel on peaaegu tühi. See on ainuke lõhn, mille kohta on mulle meesterahvas komplimendi teinud. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks ma seda ühte tilka seal alles hoian, sest mälestused. Kerge, värske, tsitruseline. Ei midagi erilist ega meeldejäävat. Aga selline okei. Uuesti ei ostaks.

Valentino Viva Voce. See lõhn mulle ka meeldib, kuigi ma pole väga teda kasutanud. Ta on üsna magus ja domineeriv lõhn ning igapäevaselt ei taha teda kontorisse kanda. Pigem selline õhtul ööklubisse või peenesse lounge'i sobiks. Aga mina ei käi ju kusagil ja nii see lõhn seal oma paremaid päevi ootab. Ma ütleks, et sellise küpse sensuaalse naise parfüüm on see. Vähemalt mina kannan seda, kui ma tunnen end küpse ja sensuaalsena.

Prada Paradox. Selle lõhna ostsin ma siis, kui kõik rääkisid, et kui nemad seda lõhna kandsid, siis kohtusid oma eluarmastusega. Mina kannan neid asju vist valesti, sest minul pole ühtegi armastust selle lõhna peale tulnud. Ainult läinud on. Lõhn ise on selline magusapoolne ja kui Carolina Herrera on ilusa noore pringi strippari lõhn, siis Prada on sellise kolmelapse ema väljaveninud tisside ja tselluliidiste kintsudega strippari lõhn. Ta on okei ja sellepärast ma olen teda ikka kasutanud ka. Tavaliselt on ta mul trennikotis ja kannan seda peale pärast trenni. Uuesti pigem ei ostaks. Või kui siis intense versiooni, selles on rohkem sisu.

Selline postitus siis täna, tänan tähelepanu eest. Homme jätkan oma piltide jagamist.