Kuidas ma ükskord aasta otsa öösärki kandsin

Mäletate, kui ma kevadel tegin "moepostitusi" ja siis kirjutasin, et ma ostsin Uuskasutuskeskusest kaks kleiti 2 euroga, ühte kandsin, aga teine oli sügiseks? Muidugi mitte, jeesus, ma ise vaevalt mäletan, mida ma nädal aega tagasi kirjutasin, aga igatahes, nüüd see päev saabus ja seda teist kleiti ma ka kandsin. Tundsin ennast hommikul piisavalt saledana ja panin selga. 

Ja siis, nagu te juba aimate, hakkasin ma mõtlema. Ma ei tea, miks ma seda viimasel ajal kogu aeg endale teen, nagu sellest midagi head oleks kunagi tulnud. No igatahes. Kuna see "kleit" on piiripealselt lühike, siis ma mõtlesin, et äkki see ei olegi kleit. Sest vaadake ise.


Aga ta näeb nii nunnu välja ja ma tundsin ennast selles nii saledana, et ma tegelikult suurt ei hoolinud. Tiktokis on praegu trend, mis kõlab "skinny is the outfit" ja mille iva seisneb selles, et kui sa oled piisavalt kõhn, siis võid sa kanda mida tahes ja see ongi juba ilus, sest sina oled ilus. No ja umbes nii palju enesekindlust mul tol päeval oligi. 

Aga ma moe pärast (no pun intended) uurisin teistelt ka, et kas ma peaks ikkagi pükse ka kandma või on kõik koššer. 

Ja see intsident tuletas mulle meelde ühe loo teismeeast, mida ma vist ei olegi veel kellegagi jaganud, sest noh, piinlik. Olid nimelt üheksakümnendad. Ja me olime vaesed. Nagu dead poor. Päris ausalt ütlen, et minu vanematel ei olnud raha, et mulle riideid osta. Kõik mu hilbud tulid kellegi abipakist. Kuna sel ajal kõik soomlased ja rootslased, sakslased ja ameeriklased leidsid hea võimaluse kuidas oma kappidest 80ndate koleriideid annetada, siis mina kõiki neid kandsin. Tol ajal olin ma muidugi päriselt ka sale ja võisin tõesti ka kartulikotti kanda, kõik sobis. Ei kandnud küll suure naudinguga, sest kõik oli kole, aga vähemalt ei pidanud nõukaaegset koolivormi kandma, teate see sinine särk ja ruuduline seelik. Aga eks vahel sattus ka riideid, mis mulle meeldisid ja neid ma muidugi kandsin nii palju, kui vähegi kannatas. Üheks selliseks oli üks punase-valgekirju trikotaažkleit. Ta oli ilus, ta oli mugav, hea pikkusega, kattis kõik ära ja ma kandsin seda tõesti terve suve igal võimalusel. Kuni... te juba aimate? Keegi mulle otse ei öelnud. Kuulsin seda kolmandate isikute käest, aga tüdrukud olid minu üle seljataga naernud selle kleidi pärast, sest keegi neist teadis, et see polnud mitte kleit vaid hoopis öösärk. Loomulikult ma vaidlesin vastu, sest minu peas olid öösärgid hoopis teistsugused ja üldsegi ma magasin pidžaamas, mitte öösärgis. Aga rohkem ma seda kleiti ei kandnud. Ei kandnud ka öösärgina. Kas see oli siis öösärk või mitte, ma ei tea. Võimalik, hästi pehmest materjalist, veniv ja mugav oli küll. Kas sellel tegelikult vahet oli, et see oli öösärk? Suures plaanis ilmselt ka mitte. Kõik käisid tol ajal nagu kodutud ringi. Aga noh, piinlikkustunne oli muidugi räige. 

Kunagi, kui ma olen vana ja seniilne, siis mind üldse ei huvita, kas miski on mõeldud ühte või teistpidi kandmiseks, sest kui mulle meeldib ja see mind õnnelikuks teeb, siis kelle asi see on, mida ma kannan. 



Aga kui ma juba moejuttu teen, siis vaadake kui ilusad küüned mul on! Ma arvan, et see on kõikidest versioonidest mu kõige lemmikum. Ma ise ütlen selle tooni kohta cherry cola, sest ta on nagu punakas ja pruunikas ja natuke nagu ploom ja kirss ja... igatahes obsessed! Sügisesse sobib minu meelest imeliselt. Heledad variandid ei meeldinud mulle üldse. See prantsuse maniküür oli veel enam-vähem, aga too pastelne roosa ei meeldinud mulle üldse. 

Kas olete ka midagi kandnud ja hiljem on selgunud, et kandsite mitteotstarbekohaselt? Millised on teie kõige piinlikumad moefopaad? 

Kommentaarid

  1. "Skinny is the outfit" on kahtlemata õige, see on ju tõsi mis tõsi - kui oled küllalt kõhn, sobib kõik, roni või kartulikottti. Samas ma ei saa aru, kuidas praegusel wokeismi-ajastul seda lubatakse? Kas tik-tokis siis tsenseerivat admini pole? Ja solvunud hordid õigust nõudmas? Aga moefopaad ... issand, kas mul siis tõesti ei ole ... meelde hetkel ei tule.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, ma ise imestasin sama asja, viimased 20 aastat muud ju ei kuule, kui "iga keha on ilus" "body-positivity" ja muu sarnane. Aga jah, mingi uus liikumine on lahti läinud (või noh "uus" muig) ja noored julgevad jälle kõhnad olla ka vahelduseks. Ma väga ei loe kommentaare, mis postitustele jäetakse, enda postituste kommentaaride pealt näen, et seal enamasti keskealised mehed mauravad ja noh, keda nende arvamus üldse huvitab. 😀

      Kustuta
    2. Ma sattusin mingit selleteemalist Youtube'i videot vaatama. See uus skinny kummardamise laine olla Ozempicuga kaasaskäiv nähtus. Kõik endised body-positivity käilakujud on tänu diabeediravumile kiirelt kõhnuma kukkunud ja tõmbavad sellega "iga keha on ilus" jutule suure hooga vee peale. Näiteks toodi Adele, Amy Schumer, Rebel Wilson, Oprah, Melissa McCarthy ja rohkem ei tule meelde. Ozempicule muidugi hea reklaam eksole.
      Seoses öösärgi jutuga tuli meelde kuidas ma kandsin 90ndatel oma ema poolt ära põlatud pikki trippidega aluspükse lihtsalt koos t-särgiga. Need nägid välja nagu läikivad ratturipüksid, ainult tripid tilpnesid küljes. Ise olin oma meelest ilgelt rebel, ema räägib siiani kuidas ta minestuse äärel oli iga kord kui mind nendega nägi.

      Kustuta
    3. kartulikoti tüüpi ja muude sirge tegumoega riiete kohta (kuuekümnendad!) kehtib see tõesti, aga nt nelja- või viiekümnendate aastate vurhvi riietega on vastupidine lugu, need näevad tnp moelaval tüüpiliselt halvemad välja kui vormikamate naiste seljas (nt Vogue'i persoonilugudes vs. moelava-ülevaadetes), sest eeldavad, et kehakuju aitaks riide vormi hoida, ja seal on teatud kohad, mis parem tühjaks ei jääks (mu kitsapuusaline ema ja sõbranna kurdavad mõlemad, kuidas neile ei istu sellise tegumoega seelikud, mis on küljelt kaarduva õmblusega, mõeldud ümber puusa kumerduma, ja kui puus sealt ei laiene, siis jääb lotendama).

      ja no korsett v tugipihik on asi, mis raudselt töötab lopsakama figuuri peal paremini, sest roideid ei saa niiviisi vormida nagu pehmemaid osi.

      Kustuta
    4. seevastu sellise minikleidiga oleks ma ka noorelt ja kõhnalt suht rõve välja näinud, sest olen juba luustruktuurilt laiapuusaline (vanasõnad à la "ega lahja lehm ole kitseke" on raudselt just minusuguste kohta tehtud) ja esiteks vormib sirge lõikega trikotaaž selle liiga silmatorkavalt välja ja teiseks mõjub lühike pikkus sellisel juhul sündsusetult paljastavalt. Ma astusin noorena paar korda sellesse ämbrisse, et panin selga riide, mis oli justkui paras, aga nägi mu kehaehituse peal sõna otseses mõttes rõve välja, nagu ma kavatseks pornosse kandideerida, sündsusetult erootiline, v.a kõige intiimsemas kontekstis.

      Kustuta
    5. See on tõsi, et kehakujust sõltub väga palju. Sama asi erinevate inimeste seljas mõjub väga erinevalt. Aga ma olen ennast ka ikkagi terve elu pigem kurvikaks ja lopsakaks pidanud. Lühike olen nagunii. Ja tegelikult ka pigem rinnakas kui lame 😀

      Kustuta
  2. Materjali tõttu liigitub see minu jaoks kampsunkleidiks. Asjaolu, et see on neutraalset halli värvi, annab soovijatele hea võimaluse kanda seda ka kirjude liibukate (ja mulle meeldivad võimalikult suure ja värvilise teatud stiilis mustriga isendid), igat sorti teksade ja teatud lõikega (aga ikka kirjude) seelikutega. Pikkuse poolest ka kasvõi õhukeste sukkpykstega, kui su sisemine moepolitsei seda lubab, minu oma käsib kanda kirjusid pykse.
    Kehapositiivsuse jms puhul käib tglt haukumine vale puu all. Oma kogemusest tean, et ylekaal ei ole inimese ideaalseisund, aga paraku naiste tervisemuresid ei taheta kuulda võtta. Olen aastate jooksul kaalunud ju nii 60 kui 105 kilo, seda viimast MITTE laisklemise ja õgimise tõttu, nagu hiljuti selgus. Ka mu oma perearst on aastate jooksul selles oma taset näidanud, nii et inimeste kehakaalu-teemad tekitavad minus hoopis soovi revolutsioneerida meditsiini ja diagnostika, MITTE iluideaalide kallal. Vt ka autoimmuunhaigused, toidutalumatused, rasestumisvastaste vahendite kõrvalmõjud - nende kõigi puhul naiste kaebusi eiratakse rahumeelega ja vastatakse stiilis "ole vait ja pinguta rohkem". Minu vanuses näeb seda yleyldise mustrina.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirjusid liibukaid ei paneks ma vist relva ähvardusel ka jalga 😂 Ma pigem ikka minimalist.
      Aga jah, see lühidus nagu üldse ei häiri. Ilmselt ei häiriks ka õhukeste sukkpükstega.

      Kustuta
    2. ei, mis liblikad, see on lastele. stiliseeritud joonistused, mutrid-poldid, teatud kirjad jms. kunst ja huumor peavad kaugele näha olema. meiekandis yldiselt peab keskeas naine 24/7/365 kirstupanekuks sobilikku riietust kandma, aga oma kodus kannan, mida tahan või mõne töö iseloom nõuab. eluviis.

      Kustuta
  3. Kui sa ise poleks tähelepanu juhtinud, siis poleks ilmselt kunagi hakanud mõtlema, kas see kleit on liiga lühike. Minu esimene mulje pilti vaadates on, et igati soliidne: seda rõhutavad klassikaline kampsunimuster ja tagasihoidlikud toonid. Väikse pildi pealt vaadates tundus esmalt, et jalas on liibukad või koguni nahkpüksid, mitte sukad, aga lühiduse poole pealt... kui sul endal on mugav ja meeldib, siis kõrvalt vaadates ei tundu midagi siivutut. Kui ilusti joonistuvat kena figuuri mitte siivutuseks pidada. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind lühidus üldse ei häiri. Sukkpüksid katsid ilusti kõik ära, midagi läbi ei kumanud ja pepu oli ilusti kaetud. Ise tunnen, et ma viimastel aastatel kannan väga lühikesi kleite ja seelikuid, ilmselt selle tõttu, et ma aastaid ei saanud ju kanda midagi, mis oleks põlvi paljastanud. Nüüd panen hullu 😀

      Ebamugav ei olnud üldse. Ei märganud ka, et keegi oleks kuidagi vahtima jäänud. Kuna see kangas on pigem õhuke, siis ma kardan, et pükstega jääb kõhule volt ja üldmulje pigem kole.

      Kustuta
  4. Mu nõod kandsid kunagi teadlikult ilusaid välismaa t-särgi tegumoega öösärke päevariietena.

    Ise soetasin paar aastat tagasi kaltsukast püksid, millest kahtlustan, et järsku on mõeldud pidžaamapüksteks, aga ma kavatsen nendega ka edasi suvel niisama käia, sest nad on elumugavad ja minu arust ilusad ka, sellised avarad ja langevad kenasti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma nägin suvel üht tütarlast lühikestes pidžaamapükstes, mis ei jätnud kahtepidist mõtlemist, et tegemist on pidžaamapükstega, sest seal sääreosa oli veel natuke selline sitsiline ka. Oma veerand kanni oli kindlasti paljas, aga samas oli väljas 30-kraadine kuumus ja ma usun, et praktilise poole pealt võis päris mõnus nii mööda linna timpida. Kui veel sitsid teevad sellist väikest jahutavat tuulekest ka. Keha kaetuse osas polnud see üldist pilti vaadates muidugi kuigi radikaalne, lihtsalt huvitav. :)

      Kustuta
    2. no need minu omad ulatuvad maani, kui ma paljajalu olen, kängitsetult vast sentimeetrike maast lahti.

      Kustuta
  5. Oeh, ainult pealkirja järgi otsustades (loen blogisid Feedlyga), pidasin seda postitust automaatselt kellegi teise omaks (ei ütle, kelle, äkki veel solvub), sest no kamoon - Katarina küll öösärgis ringi ei käiks :)
    Hiljuti sirvisin ise Osturalli kataloogi, kus kõik oli jama va üks ilus kleit, mille all oli selgitus "öösärk". Nojah siis.
    Küünetooni kiidan!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, mis huvitava maine ma endale küll kujundanud olen 😀

      Kustuta

Postita kommentaar