Kuidas ma ükskord aasta otsa öösärki kandsin

Mäletate, kui ma kevadel tegin "moepostitusi" ja siis kirjutasin, et ma ostsin Uuskasutuskeskusest kaks kleiti 2 euroga, ühte kandsin, aga teine oli sügiseks? Muidugi mitte, jeesus, ma ise vaevalt mäletan, mida ma nädal aega tagasi kirjutasin, aga igatahes, nüüd see päev saabus ja seda teist kleiti ma ka kandsin. Tundsin ennast hommikul piisavalt saledana ja panin selga. 

Ja siis, nagu te juba aimate, hakkasin ma mõtlema. Ma ei tea, miks ma seda viimasel ajal kogu aeg endale teen, nagu sellest midagi head oleks kunagi tulnud. No igatahes. Kuna see "kleit" on piiripealselt lühike, siis ma mõtlesin, et äkki see ei olegi kleit. Sest vaadake ise.

Aga ta näeb nii nunnu välja ja ma tundsin ennast selles nii saledana, et ma tegelikult suurt ei hoolinud. Tiktokis on praegu trend, mis kõlab "skinny is the outfit" ja mille iva seisneb selles, et kui sa oled piisavalt kõhn, siis võid sa kanda mida tahes ja see ongi juba ilus, sest sina oled ilus. No ja umbes nii palju enesekindlust mul tol päeval oligi. 

Aga ma moe pärast (no pun intended) uurisin teistelt ka, et kas ma peaks ikkagi pükse ka kandma või on kõik koššer. 

Ja see intsident tuletas mulle meelde ühe loo teismeeast, mida ma vist ei olegi veel kellegagi jaganud, sest noh, piinlik. Olid nimelt üheksakümnendad. Ja me olime vaesed. Nagu dead poor. Päris ausalt ütlen, et minu vanematel ei olnud raha, et mulle riideid osta. Kõik mu hilbud tulid kellegi abipakist. Kuna sel ajal kõik soomlased ja rootslased, sakslased ja ameeriklased leidsid hea võimaluse kuidas oma kappidest 80ndate koleriideid annetada, siis mina kõiki neid kandsin. Tol ajal olin ma muidugi päriselt ka sale ja võisin tõesti ka kartulikotti kanda, kõik sobis. Ei kandnud küll suure naudinguga, sest kõik oli kole, aga vähemalt ei pidanud nõukaaegset koolivormi kandma, teate see sinine särk ja ruuduline seelik. Aga eks vahel sattus ka riideid, mis mulle meeldisid ja neid ma muidugi kandsin nii palju, kui vähegi kannatas. Üheks selliseks oli üks punase-valgekirju trikotaažkleit. Ta oli ilus, ta oli mugav, hea pikkusega, kattis kõik ära ja ma kandsin seda tõesti terve suve igal võimalusel. Kuni... te juba aimate? Keegi mulle otse ei öelnud. Kuulsin seda kolmandate isikute käest, aga tüdrukud olid minu üle seljataga naernud selle kleidi pärast, sest keegi neist teadis, et see polnud mitte kleit vaid hoopis öösärk. Loomulikult ma vaidlesin vastu, sest minu peas olid öösärgid hoopis teistsugused ja üldsegi ma magasin pidžaamas, mitte öösärgis. Aga rohkem ma seda kleiti ei kandnud. Ei kandnud ka öösärgina. Kas see oli siis öösärk või mitte, ma ei tea. Võimalik, hästi pehmest materjalist, veniv ja mugav oli küll. Kas sellel tegelikult vahet oli, et see oli öösärk? Suures plaanis ilmselt ka mitte. Kõik käisid tol ajal nagu kodutud ringi. Aga noh, piinlikkustunne oli muidugi räige. 

Kunagi, kui ma olen vana ja seniilne, siis mind üldse ei huvita, kas miski on mõeldud ühte või teistpidi kandmiseks, sest kui mulle meeldib ja see mind õnnelikuks teeb, siis kelle asi see on, mida ma kannan. 

Aga kui ma juba moejuttu teen, siis vaadake kui ilusad küüned mul on! Ma arvan, et see on kõikidest versioonidest mu kõige lemmikum. Ma ise ütlen selle tooni kohta cherry cola, sest ta on nagu punakas ja pruunikas ja natuke nagu ploom ja kirss ja... igatahes obsessed! Sügisesse sobib minu meelest imeliselt. Heledad variandid ei meeldinud mulle üldse. See prantsuse maniküür oli veel enam-vähem, aga too pastelne roosa ei meeldinud mulle üldse. 

Kas olete ka midagi kandnud ja hiljem on selgunud, et kandsite mitteotstarbekohaselt? Millised on teie kõige piinlikumad moefopaad?