Asjad, millest ma mõtlen

Võib-olla oli see õige, et ma enam mõtteid ei jaga, ainult tegemisi. Selles mõttes, see oli õige. Punkt. Ja see pole juhuslik, see on teadlik valik. Kutsuge mind ebausklikuks või kelleks tahes, aga ma ju lõpuni ei tea, kes mu blogi siin lugemas käib ja millise kurja silma ta mu peale panna võib, kui ma puhtsüdamlikult oma mõtteid ja tundeid jagan. Sellest olen umbes miljon kolmsadatuhat nelisada kolmkümmend kaks korda juba kirjutanud, aga see blogimine on keeruline. Jah, ma kirjutan endale. Jah, ma kontrollin, mida ma kirjutan. Jah, ma tahan olla autentne ja haavatav. Jah, ma tean, et ma meeldin lugejale nii rohkem, kui ma enda õrna poolt näitan. Aga. Kui sa näitad oma õrna poolt, oma kaitsmata kohti, oma rõõmu, siis see tähendab, et pahad võivad sulle haiget ka teha. Ning omal ajal, kui ma veel meestest huvitatud olin ja kohtinguseiklusi jagasin, siis juhtus ikka ja jälle seda, et kui ma olin kellegi leidnud, kes mulle meeldis ning jõudnud selleni, et ta ka "laulu sisse kirjutada", siis I kid you not, nädal pärast seda olid meil juba suusad ristis ja lahkuminek ukse taga. Sellest ajast alates hakkasingi kurja silma uskuma. Hoia oma võidud endale.

Lisaks ma tunnen ka tugevat vastutust oma lugejate ees. Näiteks kui ma kirjutan, et tahan teha remonti või osta kaamera või kirjutada raamat, siis ma kujutan ette, et mu lugejad ootavad seda minult ja ootavad, et ma x ajaks selle asja korda saan. Ja kui ma ei saa, sest ma olen enda suurim saboteerija või on elu või raha saab otsa, siis ma tunnen ennast jube kehvasti, et ma oma lugejate ootusi olen purustanud. Nii tundubki kuidagi parem mitte kirjutada mõtetest ja plaanidest, vaid kirjutada, et vot, näete, tegin ära, tundke nüüd uhkust ja rõõmu mu üle.

Veel olen märganud, et kui ma ei lobise nii palju sellest, mida ma plaanin teha või millest mõtisklen, siis ma olen produktiivsem. Siis läheb mu energia tegemistesse, mitte sooja õhu tootmise peale. 

Ning siis on veel see, et kõik mõtted ei ole jagamiseks. 

Aga ma mõtlen väga palju rahast viimasel ajal. Tänagi öösel istusin tund aega üleval ja vahtisin oma selle kuu eelarvet. Ei, muidugi ma saan hakkama ja rahal on alati see imeline omadus kõige ootamatutest allikatest tulla ja sind hädast välja aidata, aga see ei tähenda, et ma ei muretseks selle pärast. Ja kuigi mulle tundub, et ma muretsen vähem, siis fakt on see, et ma olen terve elu selle pärast muret tundnud. Ning ei, asi pole üldse selles, kui palju või vähe teda on. Asi on minu enda mingis mõttemustris, mis mu sees elab. 

Ma mõtlen väga palju kodu remondist. See on sama, kui rahaga. Ma ei mäleta aega oma elus, kui ma poleks remondi peale mõelnud. Mõelnud tehtud remondist ja pooleli olevast remondist, mõelnud tulevasest ja sellest, mis tuleb pärast seda. Ma planeerin peas tööde järjekorda. Planeerin eelarvet. Planeerin seda, kuidas asjad olema hakkavad. Planeerin, mida teha olemas olevate asjadega ja kust leida tulevasi. Te ei taha teada, kui palju mul on nimekirju remonditöödest ja asjadest, mida peaks kodus tegema või välja vahetama. 

Veel mõtlen ma väga palju trennist. Planeerin oma treeningrutiini ja mõtlen oma harjutuste peale. Olen avastanud, et mul on trenniriideid vaja, sest ma käin iga päev trennis ja pean kaks korda nädalas trenniriideid pesema, mida on palju. Või kuidas kehad on naljakad. Näiteks kui ma teen kardiot ja kõnnin, siis ma ei higista ju, aga mul on palav ja samas on mu nahk täiesti külm. Trennis on mul tihti külm. Trennisemu ütleb, et ma ei tee piisavalt intensiivselt. Ma arvan, et siin on mingi muu seletus. Või siis seda mõtlen, et kui ma teen kardiot siis mu pulss näitab 140 ja ma olen juba surnud. Samas ma tean, et teistel tõuseb pulss 160 ja lausa 180neni ning nad ei ole üldse nii võhmal kui mina. Millest see sõltub ja mida see näitab? Sest ma nägin ühe tüdruku tiktokki ja ta soovitas, et "kui tahad rasva põletada, siis peaks su pulss olema madal, selline 140 kuni 160". Mul on kiirus 6,4 kilomeetrit tunnis ja pulss 138, et pulss oleks 150, selleks ma peaks juba jooksma. 

Mõtlen ka sellest, mida kirjutada. Blogis. Või millist sisu jagada Instagramis ja TikTokis. 

Aga need on sellised neutraalsed ja ehk isegi positiivsed mõtted ja plaanid. 

Ning siis on need teised. Need, millest ma ei taha kirjutada ja mida ei taha jagada. Tumedad, pimedad, kurjad mõtted. Ja neid on viimasel ajal väga palju. Oli hetk, kus need domineerisid kõigi teiste mõtete üle. Kus ma aktiivselt planeerisin seda, kuidas ma saaks ennast siit ilmast nii ära koristada, et mu lastele ei jääks traumat ja nad ei jääks elukindlustusrahadest ilma. 

Väga piinlik on sellest kirjutada. Sest mulle tundub, et oma kõrges vanuses võiks ma juba ometi olla jõudnud selleni, et ma ei pea endale oma väärtust tõestama vaid usuks siiralt seda, et minust endast, nii nagu ma täna olen, pekise kõhu ja sita iseloomuga, piisab. Ja ma tean, ma tean, et see tuleb mu sügavalt seest, mingist lapsena omandatud usust, et mind pole vaja ja ma olen väärtusetu ning see tunne ei ole tõsi, sest tunded harva on. Aga ma ei tea, kuidas sellest üle olla ja lahti saada. Ma ei tea, kuidas olla enda vastu lahkem ja kannatlikum, sest ma olen kuri ja õel. Ma ütlen ise endale nii julmi asju, et ma ei taha seda mitte kunagi kusagil avalikult tunnistada. Ja ma tahan teada, kuidas teised saavad sellest üle olla, kuidas nad leiavad ise endas selle maagia, selle sära, selle valguse, kui minu sees on ainult pimedus. 

Ja ma ei taha sellest kirjutada, sest mulle endale kõlab see umbes nagu, vaene õnnetu mina, tundke mulle kaasa ja rääkige, kui ilus tore ja armas ma olen. Nagu, muidugi ma tahan, et te mulle seda kinnitate, aga ma ei taha seda välja pressida. Ning siis juhtub see, et ma hakkan käituma nagu jonniv mudilane. Ma hakkan käituma eriti halvasti, sest ma tahan, et te mind armastate mitte ainult siis, kui ma olen tore ja tubli, vaid siis, kui ma olen vaene ja räpakas, lohakas ja rumal. Sest ma ei taha armastust "ära teenida", ma tahan seda saada kingitusena. Ja kui siis inimesed mind õigustatult korrale kutsuvad, et kuule, nii ei tehta, siis ma tunnen, et näe, ma ju teadsin kogu aeg, et te mind päriselt ei armasta ja armastate mind ainult siis, kui ma käitun teie reeglite järgi ja kui teil minust kasu on. 

Sest ma olen sügaval sees veendunud, et mind vaid talutakse viisakalt. Ja kui keegi siis vihjab või kommenteerib või jätab õiges kohas kommenteerimata, siis see lisab mu ebakindlusesse juurde. Sest ma olen veendunud, et olen väärtusetu ja kasutu, et maailm oleks ilma minuta parem koht. 

Ja neid mõtteid ma jagada ei taha. 

Nii ma siis teengi, kõik, mis minust sõltub, et olla vähem kasutu ja oma olemasolu õigustada. Sest ma arvan, et kui ma midagi teen, siis sellest on maailmale rohkem kasu, kui sellest, kui ma lihtsalt mõtlen.

P.S. Kui te arvate, et see on depressioon, siis ma ei usu. See on olnud minu normaalsus, minu mõttemuster sellest ajast, kui olin umbes seitse, võimalik, et juba varem, aga ma mäletan konkreetselt seda päeva, kui ma seda mõtet esimest korda enda jaoks sõnastada oskasin.