Peatükk Esimene

Sinna on maad kaksteist miili

Ühekorraga oli kõik hall. Tuhk, kiviklibu, toss, sudu. Õhus lendlesid paberilibled, kõrvad kumisesid, midagi sadas pidevalt alla või siis alt üles, tema peale, tema sisse. Õhk oli justkui vaakumiga ära tõmmatud. Hammaste vahel krigises udupeenike metalne tolm ja ilm maitses liisunud ammoniaagi järele. Ja selle segaduse sees oli ta ühekorraga täiesti ärkvel ja tema mõistus absoluutselt selge. Maailm oleks justkui vait jäänud, tardunud, pausile pandud, pilved liikusid aegluubis ja tema oli kõige selle sees ihuüksi ja elav, kõrvades kumisev ühtlane ja rahulik pulss ja verekohin. See oligi tema võimalus! Võimalus, mida ta oli oodanud aastaid. Võimalus põgeneda, kaduda maa pealt ja alustada kusagil mujal uuesti. Kuigi kõik oli toimunud äkitselt, siis mõistis ta, et mis iganes see on, see siin kestab veel pikalt ja segaduse sees ikka juhtub, et inimesed kaovad ja haihtuvad. Teadmata. Kuhugi. Jääb alles ainult kahtlus, aga mitte tõend. Lootus ja usk, kiuslikud lohutajad. Ja seda tal just vaja oligi. Võimalust.

Patricia ei olnud tegelikult ilus naine. Keegi polnud teda mingiks eriliseks kaunitariks pidanud, ka ta ise mitte. Selline nägu, mis meelde ei jää, tavaline, neutraalne, nähtamatu. Aga meelde jäi ta inimestele ometi. Midagi temas oli, mis inimesi tõmbas. Oli omal ajal tõmmanud ka Mike'i, Patricia abikaasat.

Patricia oli sõitnudilusal päikeselisel päeval töölt koju, kui tema auto rehv ootamatult keset sõitu tühjaks sai. Naine tundis, et autot on keeruline juhtida ja see kisub käest vasakule ära. Ta ajas auto sõidutee äärde, lülitas ohutuled sisse ja astus sõidukist välja ning vahtis tõtt lössis autokummiga. Enne, kui ta jõudis paanikasse langeda või mõelda, et kuidas edasi toimetada, peatas teine sõidukijuht on auto tema auto ette ja sealt astuski välja Mike, kes juba eemalt käe tõstis ja tervituseks hõikas.

„Ma ei tea, mis juhtus,“ vabandas Patricia käsi laiutades.

„No ikka vahel juhtub, et rehvid lõhkevad,“ naeratas mees heatahtlikult.

„Ei, te ei saa aru, ma alles lasin uued rehvid alla panna. Olin teinud uurimustöö ja välja selgitanud, millised on kõige vastupidavamad ja turvalisemad rehvid ning olen alati jälginud tootja juhendeid ja teinud kõik õigesti. Statistiliselt peaks selline asi olema välistatud, et rehv lihtsalt niisama lõhkeb,“ seletas naine kiiresti ja tema silmad muutusid iga hingetõmbega murest aina suuremaks ja tumedamaks.

„Statistiliselt?“

„Jah, statistiliselt. Vaadake,“ seletas naine, kuni mees oma pikapi tagaluugi avas ja sealt tungrauda ning mutrivõtit võtma asus, „kõike on võimalik välja arvutada, kui sa tead kõiki muutujaid ja nende juhtumise tõenäosust. Õnnetusi tegelikult ei juhtu, kõik see, mis on õnnetuseks sildistatud on tegelikult hoolimatus ja kehv planeerimine või siis teadmatus, asjaolud, mida saab vältida.“

Mees asetas tungraua auto alla ja pumpas seda, samal ajal muiates.

„Te naerate minu üle,“ tõdes Patricia solvunult.

„Ei, mitte seda,“ naeratas mees ja uuris, kas auto on juba piisavalt õhus, et saaks ratta alt võtta. „Lihtsalt ma ei usu, et päris kõike on võimalik välja arvestada ja ette näha. Mingi ruum peab ju ka ootamatustele jääma.“

„Ootamatustele?“ Naine vaatas, kuidas mees asetas mutri võtme poltidele, kuidas päike mutrivõtmelt vastu peegeldas, kui ta neid suurema pingutuseta lahti hakkas keerama.

„No jah, vedamine, saatus, õnn, jumal,“ mees rääkis temaga, ise rehvi kulmu kortsutades uurides. „Näete, siin on nael sees,“ teatas ta nagu muuseas sõrmega lapikule metallist kettale mustal rehvil osutades.“

„Aga…“

„Ulatage mulle võti,“ palus mees ise seljaga naise poole ja peopesa välja sirutatud. Patricia pani oma auto võtme mehe pihku. Mees vaatas oma peos olevat võtit ja siis alt üles naise poole. „Ma mõtlesin mutrivõtit.“

„Aa, jaa, muidugi,“ Patricia naeris kohmetult oma rumaluse üle ja ulatas võtme mehele, tegemata väljagi selle muigest.

Mees keeras viimasedki poldid lahti ja võttis rehvi rattakoopast maha. „Ma eeldan, et varuratas on teil ikka olemas?“ uuris ta naist silmis kelmikas säde.

„Loomulikult“ kortsutas Patricia kulmu.

„Ma ainult küsisin,“ ütles mees hääles pehmus, „statistiliselt ei pruugi kõigil autojuhtidel see olemas olla.“

„Lihtsalt sellepärast, et ma olen naine, arvate, et ma ei ole ette valmistunud?“ kortsutas Patricia juba vihasemalt kulmu.

„Statistiliselt on naised hoolikamad sõidukijuhid ja eriolukordadeks paremini ettevalmistunud,“ lausus mees naisele sügavalt silma vaadates. „Võtit?“ palus mees uuesti ja sirutas oma peopesa välja.

Patricia pistis mutrivõtme mehele pihku. Mees vaatas alla oma peopessa, muigas, vaatas üles naise silma enne kui täpsustas „Auto võtit palun, et ma saaks pagasiluugist varurehvi võtta.“

Naise meelest oli mees kõige imelisem olend, keda ta kunagi kohanud oli. Ilus nii seest kui väljast. Sügavad sinised silmad, mis sind vaadates tekitasid tunde, justkui oleks sa ainus inimene maal, kõik muu kadus, kõik muu kaotas tähtsuse. Nendesse silmadesse oligi ta armunud. Kiiresti ja põhjalikult. Mees oli vahetanud rehvi ja teatanud, et kuigi ta praegu pani rehvi tagasi alla, siis naine peaks mingi hetk tingimata käima ka töökojast läbi ja laskma katkine rehv paranda ja tagasi panna. Varurehv ei ole mõeldud selleks, et sellega pikki maid läbida. Ta oli öelnud töökoja nime, mida soovitab, kuna seal tehakse korraliku tööd ja kui ta mehe nime nimetab, siis saab ka allahindlust. Paar päeva hiljem oligi Patricia nimetatud töökotta sõitnud ja vastuvõtu laua juures mehe nime maininud, sealt juhatati ta töökotta, kust ennast ühe auto alt Mike välja veeretas ja naisele tervituseks naeratas. Ülejäänu tuli ise enesest. Tuli flirt, tuli tõmme, tuli esimene kohting, suudlus ja teadagi mis. Kõik toimus kiiresti aga loomulikult, sunduseta. Patricia lasi sel end kaasa tõmmata ja nautis seda tunnet. Adus küll, et roosad prillid, aga ta ei hoolinud. Küll hiljem siis muretseb ülejäänu pärast. Milleks hakata kohe halvimat eeldama? Äkki seekord tal siiski vedas, pidi ju lõpuks vedama ka, kaua võis mitte vedada? Statistiliselt oligi käes tema aeg, et kõik mida ta lootnud on, nüüd ka täide läheb.

Ettepanek abielluda tuli kiiresti, pärast kaht maagilisena tundunud tutvumiskuud. Neli kuud hiljem olid nad juba abielus ja ei läinud kaua, kui Patricia ühel hommikul hommikusöögi peale iiveldust tundis ja günekoloog tema lootusi kinnitas. Nüüd oli ta küll veendunud, et tal oli vedanud. Kõik oli parem, kui ta iial oli julgenud unistada. Asjad laabusid justkui iseenesest, nagu ilusas filmis. Armastusjumalanna oli lõpuks tema poolele astunud. Kõik eneseabiraamatud, mida Patricia oli andumusega lugenud olidki ju seda lubanud, et kui ta lõpetab otsimise, siis armastus leiab ise tema juurde tee ja kui see on õige asi, siis kõik loksub paika ning miski ei tundu sunnituna.

Poisike sündis ühel käredal veebruarikuu hommikul Minnesota väikelinna kohalikus haiglas kolmandal korrusel palatis number 309. Sünnitus oli raske, kestes kokku 38 tundi. Kuigi naine oli haiglasse saabudes õhetavalt ootusärev, siis pikale veninud valu kurnas teda ja alles jäi vaid kõikehõlmav põletav valu, mis rebis tema sisemuse lõhki. Mees tema kõrval oli entusiastlikult toetav, lahke ja iiveldama ajavalt abivalmis. Nii nagu ta alati oli olnud. Aga beebi ei tahtnud sündida. Esmasünnitajale tundus kõik nii hirmus ja jube, arusaamatud selgitused meditsiinipersonalilt, isoleeritus, valud, mida püüti leevendada, aga mis ei kadunud ja muutsid aju ähmaseks ning külvasid hinge hirmu ja paanikat. Kõik see kestis väljakannatamatult kaua, kurnas ja oodatud rõõmu asemel tundis naine kõigest halvavat õudust ning meeleheitlikku tüdimust. Ilusates armastusfilmides ei kannatanud peategelannad nii kohutavalt kaua.

Tagantjärele analüüsides arvas Patricia, et sellest kõik algaski. Tunne, et ta pole päriselt ema. Et ta ei saa hakkama maailma kõige loomulikuma asjaga. Millegagi, millega naised olid aastatuhandeid hõlpsasti toime tulnud, ilma tänapäevase meditsiini abita ja tema ei saanud isegi arstide järelevalve, toe ja abiga hakkama. Pärast erakorralist keisrilõiget tekkisid tal tüsistused ja ta jäeti jälgimise alla. Mike saadeti nende terve vastsündinud poisipõnniga koju. See tundus nii vale ja ebaloomulik, eraldada beebi tema emast kohe esimestel päevadel, kuid arstid kinnitasid, et lapsel ei ole mingit põhjust olla haiglas, kui tema ema on tugevate valuvaigistite all, mille tõttu pole tal soovitatud kohe last ka rinnaga toitma hakata ja ta ei saa endagagi õieti hakkama, siis on kõigil parem, kui poiss ja isa lähevad koju ja ema saab rahulikult taastuda. Kokku lamas Patricia haiglavoodis kümme päeva. Kümme päeva puhast agooniat. Arstid sehkendasid ta ümber ööpäeva ringselt, uurides kas tal on ikka mugav ja kas ta vajab uut valuvaigistavat süsti. Jah, ta vajas tuimestit. Aga mitte sellepärast, et ta keha oleks olnud valudes, kuigi seda see kahtlemata oli, kõik õõnsused kihelesid ja tulitasid, haav kubemel kiskus, rindadesse tekkiv piim, mis välja ei tulnud, tekitas pakitsust, emaka kokkutõmbed ebamugavust, kuid valu, mis halvas teda pojast eemaloleku ja enda ebaõnnestumise tõttu, oli kordades hullem kui füüsiline paine ja selle vastu arstidel rohtu ei olnud.

Patricia tihkus nutta kogu aeg. Näis, et kõik ajas teda nutma. Kui ta ärkas ja leidis end üksi, kui ta tundis sidet kõhul, mis oli ikka veel ebaloomulikult suur ja klompis, kui ta tundis kuumust rindades, mis olid paisunud kolmekordseks, kui lahke sanitar talle lõunaeine tõi ja talle pehmelt naeratas, kui ta kuulis teiste beebide nuttu, mis mööda linoleumiga kaetud koridoripõrandat tema poole hiilis ja tema tühja üska ning tühjust kätel, kus oleks pidanud lebama ta poeg, ahnelt tema piima täis rinnale haakudes. Arstid ütlesid, et see kõik on loomulik ja normaalne, hormoonid, ütlesid nad selle kohta. Keha on läbi teinud suure muutuse, alguses ongi natuke hell ja iga tunne võimsam, anna endale paar päeva aega taastuda ja küll sa näed, sul hakkab kergem. Aga asi polnud selles. Patricia teadis paremini. Tema keha polnud ju kõike seda läbi teinud, tuletas ta endale meelde. Tema keha ei saanud hakkama, see vedas teda alt kõige julmemal moel. Masendus ei olnud füüsiline ega keemiline, see oli hingeline. 

Mike käis teda iga päev kohusetundlikult haiglas vaatamas. Koos beebiga. Nad püüdsid teda harjutada Patricia lõhnaga, tema läheduse ja häälega. Naine hoidis kohmakalt beebit vasaku käe küünarvarrel ja püüdis teda pudelist toita, samal ajal lapse näolt sinna langevaid pisaraid pühkides ja alla surudes valusööstu, mis teda rabas nii rinnakorvis kui jalgevahel. Neil kõigil oli raske ja piinlik. Poiss ei tahtnud kuidagi paigal püsida ja piim voolas lapse suust mööda. Poiss pööras oma näo eemale ja nuttis pettunult. Mike võttis ta Patricia käest oma sülle ning poisike rahunes kohe, kui Mike talle lutipudelist rinnapiimasegu pakkus. Tema käes tundus see mõnitavalt kerge, nii et Patricia näo eemale pööras ja kurku kerkivaid nuukseid alla neelas. Nädala lõpuks hakkas Patricia neid külaskäike pelgama. Hea meelega oleks ta öelnud, et ärge parem tulge. Ta kaalus koguni seda, et räägiks oma raviarstiga või palatiõega, et need ütleksid Mike’ile, et ta on liiga nõrk, et külastajaid vastu võtta. Ainult hirm, et teda mõistetakse selle eest hukka, et ta oma peret näha ei soovi, takistas teda. Siis ta veel ei teadnud, aga sel ajal võttiski depressioon ta üle ning enda hirmude ja vajaduste varjamine muutus tavapäraseks ellujäämis mehhanismiks.  

Koju jõudes ei läinud asjad paremaks, kuigi haiglast oli nii talle öeldud. Patricia oli ikka veel nõrk, hädine ja jõuetu ja Mike jätkas rutiini, millega oli juba harjuda jõudnud. Kõrvalt vaadates tundus see Patriciale kerge ja tore. See kuidas Mike poja mähkmeid vahetas, ühe sujuva liigutusega poja pahkluudest mähkimislaualt tolli võrra üles tõstes, teise käega määrdunud mähe krõpsust lahti, niiske lapiga üle lapse voltide ja uus mähe alla, samal ajal pojale otsa vaadates ja temaga lõbusalt kudrutades, kuidas ta silmagi pilgutamata võttis sooja lutipudeli ja paar tilka selle sisust endale randmele kukutas, selle temperatuuri kindlaks tegemiseks, kuidas ta vannivee valmis seadis, lapsukest vannitas, unustamata ühtki jäset või kurdu korralikult puhastamata ja pärast soojast vannist beebit kreemitas ning masseeris temaga rahustavalt ja pehmelt jutustades, nii et poeg mehe käte vahel kosus ja tujutsemise unustas. Mike püüdis kõigesse sellesse jõudumööda ka Patriciat kaasata, aga imik hakkas iga kord rapsima ja nihelema, kui Patricia teda süles hoidis või teda puudutas, mille peale naine haavus ja tihkuva lapse mehele tagasi surus ja teise ruumi nutma tormas. Lõpuks näis, et kõigil oli parem, kui Patricia ja beebi üksteisest eemale hoiavad ja Mike lapsega seotud toimingud enda kanda võtab.

Kui beebi, kelle nad olid lõpuks otsustanud Alexiks nimetada, kolmekuuseks sai, läks Patricia tagasi tööle. Raseduse ajal olid nad küll kokku leppinud, et Patricia jääb lapsega koju, sest nii ju emad teevad, nad olid pidulikult töö juures ta ärasaatmispeo korraldanud vahva kurega tort ja puha, aga arvestades seda, kuidas asjad lõpuks kujunesid, näis mõistlikum sellest plaanist loobuda ja rollid ümber mängida. Sugulastele ja sõpradele tegid nad nalja, et nad on äärmiselt feministliku ja soovõrdse tuleviku kujundajad, ning arvestades, et Patricia palk Statistikaametis oli kõrgem, kui Mike'il autoremonditöökojas, siis on nii lihtsalt mõistlikum ja pragmaatilisem. Kumbki neist ei tahtnud, et keegi aimaks, mis kodus tegelikult toimus. Patricia nuttis ikka veel iga päev ja Mike hakkas väsima sellest, et peab lisaks vastsündinuga tegelemisele lohutama ka oma ebaratsionaalselt emotsionaalset kaasat. Kuigi Mike ei öelnud seda, tajus Patricia igas ära pööratud pilgus ja pooleli jäetud lauses sõnatut etteheidet, et ta pole üks õige ema.

Nii võttiski naine oma tööandjaga ühendust ja palus oma vana töökohta tagasi. Tema asemele polnud uut töötajat veel leitud ja nii ei hakanud tööandja liigseid küsimusi esitama, vaid oli sülle kukkunud võimaluse eest tänulik. Töö viis Patricia mõtted kodustest pingetest eemale. Seal tundis ta end taas vajaliku ja olulisena, inimesena, kes teadis, mida ta teeb ja kelle poole pöördutakse murede lahendamiseks. Tema päevad töö juures venisid, mitte alati seetõttu, et tööd oleks palju olnud, või tähtajad pressiksid peale, vaid ta vältis koju naasmist. Ta võttis meeleldi endale lisakohustusi ning tegi ka teiste töö ära, kui temalt seda paluti ning sageli ei tulnud seda isegi paluda. Kodus ootasid teda kaks meest, keda ta üle kõige jumaldas, aga kes kumbki omal moel vaatas teda iga mööduva päevaga aina hukkamõistvama pilguga. Kuna see pilk oli tema enda sisetunde peegeldus, siis oli parem, seda mitte näha, sest siis sai teeselda, et seda pole olemas. Kui hukkamõist mõna aja pärast ükskõiksusega asendus ja mees ei kommenteerinud naise hiliseid saabumisi ja varajasi lahkumisi ning ei protesteerinud, kui Patricia talle teatas, et peab veelgi rohkem kodust eemal olema, asendus äng lämmatava hirmuga. Pahameelt oli kergem taluda kui hoolimatust. Selle ükskõiksuse eest lukustas naine ennast töö juurde ja uputas end kohustustelainetesse, et mitte tunda jäist haaret südame ümber, mis kasvas aina suuremaks ja pitsitades kõvasti ta kõri ümber.

Umbes sel ajal, kui nad tähistasid Alexi esimest sünnipäeva, hakkas Patricia fantaseerima sellest, et ta läheb ära, kaob, haihtub. Kodus oli ta niigi juba nähtamatu ja kasutu ning ajutine varjupaik töökohal oli muutunud lõksuks, mis loodetud kergenduse asemel pakkus vaid pinnapealset tuimestust läheduse ning ühtekuuluvus igatsusele. Töö juures oli ta teinud statistikat selle kohta, kuidas igal aastal kaob Ühendriikides sadu inimesi, keda kunagi ei leita. Inimene on, tal on elu, pere, töö, unistused, tulevikuplaanid ja ühel hetkel teda enam ei ole, justkui oleks ta Maa serva pealt alla komistanud ja musta auku kukkunud. See muutus talle kinnisideeks. Ta süvenes kadumisjuhtumitesse, kulutades sellele tunde, uurides kogu infot, mis nende kohta saada oli, mida polnud kuigi palju. Arusaadavatel põhjustel. Ja ta hakkas mõtlema sellest, kuidas tal oleks võimalik jätta Mike koos pojaga ja ise kusagil mujal nullist alustada. See oli ilus magus soovunelm, mis aitas tal mõistust ja eneseväärikust säilitada, või nii ta endale väitis. Unistuseks see jäigi. Ta oli liiga suur argpüks - või nagu ta endale kinnitas, siis liiga vastutustundlik, et seda plaani päriselt ellu viia. Ometi tajus ta, et eemaldub kõigist. Mitte ainult kodustest, sõbrannadest ja naabritest, vaid hoidis omaette ka töökohal, kus inimesed ikka aegajalt küsisid, et miks ta koduperenaise rollist loobus ja tööle naasis, kuigi oli sellest enne sünnitust suure härdusega rääkinud ja kinnitanud, et ta unistab vaid sellest, et saab olla traditsiooniline ema, kes elab kodu nimel, sest ta enda ema ei olnud selline ja lapsena igatses ta vaid seda, et ema on tema jaoks olemas, mitte ei viibi pikki tööpäevi kodust eemal. Nii leidiski Patricia, et lihtsam on kohvinurgast eemal hoida ja end oma ruumi kinnise ukse taha peita, kus keegi ei tuletanud talle meelde ta ebaõnnestumisi.

Ootamatut hingamist pakkus naisele kerge romaan, mis tal tekkis noore silmarõõmuga. Noormehega, kes ta mõtted täitumata unistuste ja vastutustunde koorma juurest eemale peletas. Patricia tahtis uskuda, et ka abikaasal on keegi, kes ta südame kiiremini tuksuma paneb. Kõik inimesed ju väärivad, et neid armastataks. Südametunnistuse vaigistamiseks kujutas Patricia ette naist, kelle Mike endale leidnud oli, kellegi, kes täidaks tühimikku, mille Patricia eemalolek, nii füüsiliselt kui hingeliselt, sinna tekitanud oli, just nii nagu tema leidis enda kallima olemasolust.

Öeldakse, et väikeste lastega on päevad pikad, aga aastad lühikesed, justkui silmapilguga oli käes aeg, mil Alex käis juba viimast aastat lasteaias, märkamatult oli temast suur ja asjalik poiss sirgunud. Oma isa väike koopia. Samasugused hinge põhja vaatavad sinised silmad ja vaevuaimatavad põselohud naeratades. Kõik need aastad oli Mike tegelenud poja kasvatamisega, hoolitsedes tema hommikusöökide ja lõunaeinete, uute riiete ja pügatud soengu eest, külastades regulaarselt arste ja pidades meeles poja arengu olulisi verstaposte. Ja nii nagu palju kordi nende aastate jooksul, nii sõitis Patricia ka tol septembril New Yorki konverentsile. See polnud otseselt vajalik, aga see oli võimalus kodust eemale saada, eemale kohast, kus Patricia ennast ammu juba teretulnuna ei tundnud, mitte et keegi oleks enam küsinud, et milleks tal on vaja minna ja kas keegi teine tema asemel ei saaks see kord seda reisi ette võtta, need küsimused olid ammu juba lakanud, aga nii tundis ta ise end paremini.

Tol hommikul oli ta ärganud varem. Linn, mis kunagi ei maga, oli teda varajaste hommikukiirtega koos äratanud. Uni oli läinud ja ta vedeles odava hotelli umbses toas, tundes, kuidas karedad linad ta peopesade all krudisesid, kuulates kuidas autod ühtlase voona tema akna alt mööda sõitsid, kuidas tööle ruttavad inimesed üksteist nügides ja pahandades sillutisel kontsaklõbinal tunglesid. Laes hallitusplekke silmitsedes mõtles ta, et läheb ning tuulutab end enne kui igavasse loengusse kopitama suundub. New York oli talle alati meeldinud. Teda, väikelinna tüdrukut, ei hirmutanud rahvamassid ja liiklus üldsegi nii, nagu oleks võinud eeldada. Anonüümsus, mis linnas valitses, köitis teda, kinkis enneolematu vabadusetunde. "Siia võiks ennast iga kell ära kaotada!" ohkas ta unelevalt. Patricia ostis kioskist kaasa kohvi ja jalutas mööda Manhattenit. Inimesed kiirustasid temast mööda, olles keskendunud oma isiklikesse mõtetesse, kes piilus telefoni ekraanilt sõnumit, kes kõneles häält tõstes mobiiliga, mõni enesekindlam luges koguni kolmeks kokku volditud ajalehte ise edasi kõndides ja lastes end liiklusvool kaasa vedada, mõni vaatas lihtsalt tühja pilguga enda ette, keegi ei vaadanud talle otsa, lihtsalt temast läbi, nagu ta oleks õhk. Nähtamatu. Ükski pilk polnud hukkamõistev ega põlastav, heakskiitev või tunnustav. Ta oli üks piisk inimmeres. Täpike hallist massist. Päike paistis ja õhk oli vananaistesuvele kohaselt soe ning kirgas. Taevas oli pilvitu ja Patricia hinges oli kergus ning mõnus helgus. Sellist kergust tundiski ta vaid kõigist tuttavatest eemal olles, näiliselt kõigist kohustustest ja vastutustest vaba.

Seda, kuidas esimene lennuk torni lendas, ta ise ei näinud. Kuulis ainult pauku ja varisemist, šokeeritud hüüdeid ja kriiskeid. Esialgu ei saanud ta arugi, et mingi katastroof oleks juhtunud. Suur linn, ikka on rohkem võõraid intensiivseid helisid, ega ei jõua kõike märgata ja tõsiselt võtta. Ta rüüpas oma lahjavõitu kohvi, silus uue moodsa terashalli pükskostüümi kangast ja mõtles, et see ikka ei sobi talle, kuigi müüja oli peale käinud, ning lonkis mööda tänavaid, imestades aegajalt, et linna oleks justkui mingi raske pahaendeline vaip katnud. Mingi kummaline aegluubis sudu võttis üle kõik inimesed, kogu liikumise. Teist lennukit ta juba tajus ja kuulis, nägi kuidas selle vari üle tänavasillutise roomas ning kuulis mootori ulgumist. Hetk hiljem kostis metalli ja klaasi klirinat ning inimeste õudusest tarretavaid karjeid. Ja tardus. Istus oma kohvijoogiga, mis oli ikka veel liiga kuum, et seda juua, tänavale maha, tõstis pilgu taevasse, mis oli ikka veel selge ja helesinine, justkui mõnitades enda all aset leidvat kaost. Ta vaatas enda ümber toimuvat, jälgis kuidas inimesed jooksevad, kukuvad, komistavad, kuidas saabuvad tuletõrje ja politseiautod. Ta tõstis taas pilgu üles taevasse. Oli olnud nii ilus sügisene päev. Soe ja päikeseline. Nüüd ei olnud seda tunda ega näha. Taevas oli ühtlaselt tumehall, sama hall nagu naise kostüüm, mis istudes kõhu pealt soonis ja mille vooder nahal hingata ei lasknud. Maailma lõpp oli saabunud sekunditega.

Kui tornid kokku kukkusid, lõi kõik selgeks. Metalli, klaasi, betooni ragin, tuhm luudesse tungiv kõrvu kurdistav heli lõi kõrvad lukku ja kõik ümbritsev tundus kui plekktünnist tajutav. Kuid see oli tema võimalus! Võimalus maamunalt kaduda. Kõik ju teadsid, et ta on New Yorgis konverentsil. Ta võib oma rahakoti koos dokumentidega siiasamasse sillutisele poetada, sularaha kaasa võtta, üle Brooklyni silla linnast välja kõndida ja kaduda. Kaugel see linnapiir siit ikka olla saab? Kaksteist miili? Ei, kindlasti rohkem, kaks, kolm korda rohkem. Kaksteis miili tundub talle päeva jooksul läbitava vahemaana. Kunagi oli ta mingil jooksuvõistlusel kaksteist miili paari tunniga läbinud, siis ei olnud see läbimatu, küllap saab nüüdki hakkama. Aga vahet pole, olgu see linnapiir kui kaugel tahes, ta hakkab lihtsalt ühes suunas minema ja küllap ta varem või hiljem kuhugi jõuab. Oluline oli liikuda ühes suunas, mitte ekselda tänavate vahel. Leida maanteenumber ja seda mööda lõuna poole liikuda, tingimata lõuna ja mitte põhja, kodust eemale, mitte kodu poole. Sokutada end mõne veoauto peale ja alustada kusagil puhta lehena. Ta oli alles kolmekümneseitsme aastane, piisavalt noor, et endale tutikas plekkide ja mõradeta elu luua.

Ta tõusis püsti, rapsis riided tolmust, tuhast, kivikestest puhtamaks ja läks. Kõndis nii kiiresti, kui sai. Aegajalt komistades ja koperdades, endale teiste inimeste vahel küünarnukkidega teed rajades. Korrutades nagu mantrat: "sinna on maad kaksteist miili, sinna on maad kaksteist miili."