Head Vana Aasta lõppu!

Kuigi mu 2024 aasta kokkuvõtte oli pigem depressiivne, siis aasta viimased nädalad olid väga toredad. Ainuke asi, mis ärritas oli see, et puhkuse esimese päeva hommikul helistas pinginaaber ja hakkas töö asjade kohta aru pärima. Nagu. Kui see vend kaks nädalat Tais väikeste poiste seltsis Pina Coladasid limpsis, siis ei saatnud ma ühtegi meili, ühtegi sõnumit, ei helistanud kordagi. Kas tõesti on palju palutud, et mulle sama lugupidamist osutataks? Ja okei, oleks siis mingi pakiline asi olnud või midagi, nope, see info oli tal kõik kergesti leitav, kui ta oleks mulle helistamise asemel vaevunud mu reedel saadetud meile lugeda. 

Esmaspäeval tööle tulles lugesin tund aega kahe nädala jooksul saadetud meile, mis põhiliselt olid Lõunamaa Pealiku ja pinginaabri omavahelised vestlused, mida mul lugeda polnud vaja. Muus olukorras oleks see kõik fain, aga ma kasutan siinkohal võimalust ja tuletan lugejale meelde, et need vennad on mind korduvalt "lihtsalt sekretäriks" kutsunud. Jah, ma flexin. 

Aga, nagu aru saate, siis kui see oli mu viimase kahe nädala kõige traagilisem sündmus, siis järelikult mu elu on hernes. 

Mu aastalõpu puhkus oli täiuslik! Ma sain magada. Puhata. Trennis käia. Võõrustada. Külas käia. Lugeda. Küpsetada. Lihtsalt olla. 

Kuuske ma sel aastal ei toonud, sest remont oli ja ma ei viitsinud ka nädalaks okkaid koju vedada, kaunistasin tagasihoidlikult ühe potitaime ja sellest täitsa piisas

Nagu ma viimases postituses kirjutasin, siis puhkus algas otse loomulikult sellega, et ma haigeks jäin. Eile trennis nina nuusates mõtlesin, et kui kaua peab inimene mingi ebameeldiva tervisehäda all kannatama, et saaks öelda, et see on krooniline? Keegi teab? Sest nohu on mul küll juba kuid kestnud. Ja see häirib. Vahepeal oli mul nina kinni ja samal ajal tilkus ning magada oli ka keeruline. Trennis ka käin settide vahel nuuskamas. Samal ajal muidu nagu haiguse tunnused puuduvad ja kui see nüüd kedagi hirmsasti riivab, siis andke andeks, aga mina ei jäta küll trenni sellepärast minemata, et mul väike nohu on. Aga kui mul on muud haiguse tunnused ka, siis ma olen kodus. Kodus olin peaaegu nädal aega. Tegin remonti. Muide, kudos et keegi teist ei küsinud mu valmis magamistoast pilte. Väga peenetundelised olete. Mina ei ole, siin mu magamistuba on. 

Pole mulle vaja öelda, et halvasti pahteldatud, juba on öeldud ja ma olen teadlik, tänan. Aga kassile täiega meeldib ja mulle ka. See must on selline huvitav, et ta neelab valgust ja mulle, kui tundlikule magajale, sobib see imeliselt. Ma magaks nagu kirstus (harjutan tulevikuks (insert here evil laugh)). Ja ei, mul pole eluunistus olnud musta magamistuba omada. See mõte tuli nii lambist, et ma lausa guugeldasin, et kuidas võiks välja näha must magamistuba valge mööbliga, imeline internet näitas mulle, et see näeks übercool välja ja noh, see ongi taustalugu mu musta magamistoa taga. 

Reedel sai magamistuba valmis, koristasin seda ja lõpuks tervet korterit kella kaheksast hommikul õhtul üheteistkümneni. Pojad käisid ööpimeduses prügikotte välja viimas, sest meil ei tohiks tegelikult ehitusprahti konteineritesse visata, aga... noh, pange vangi, ei hakka ma konteinerit selle viie suure koti pärast ka tellima. Koristamine oli muide väga tore, mu kapid said kohe palju kergemad ja isegi poiste tuba hakkas juba ilmet võtma. Ma poiste toast näitan teile siis pilte, kui sinna ka uue kirjutuslaua saab, noh, eeldusel, et poisid lubavad. 

Lugesin siin vahepeal Marca postitust Eveliisi skandaalist ja mõtlesin, et jaa, inimestele ikka hirmsasti meeldib teiste inimeste elude kohta arvamust ja kriitikat avaldada. Naljakas, et kui mina kirjutan sellest, et mul kodu puhas, korras ja organiseeritud, siis on neid, kes tulevad mulle ütlema, et see pole normaalne ja ilmselgelt on see märk sügavale juurdunud psühholoogilistest probleemidest. Ehk there is no winning with you guys. Isiklikult arvan, et kui kellelgi kõrvalisel isikul on nii tugevad tunded võõra inimese elamiskultuurist, siis on tal endal paar kruvi kusagil logisemas. Teismeliste toad peavadki segamini olema, minu meelest on see märk sellest, et peres on omavahel soojad turvalised suhted ja lapsed tunnevad ennast mugavalt ning koduselt. Pojaga rääkisime ka sellest, et kunagi oli mul sõbranna, kelle meelest ma olin ülimlits, sest tutvustasin poegadele 10 aasta jooksul 4 meest oma peikana. Ta ise oli mõistagi "õnnelikult abielus" (mis tähendas seda, et ta igal võimalusel oma meest maha tegi, teda kritiseeris, rääkis sellest, et see mees ei ole üldse tema tüüp ja ta ei tea, miks ta nii kaua temaga üldse koos on) ja tema meelest pidid vanemad pärast lahutust kõik ennast kloostrisse sisse kirjutama, sest uue partneri nägemine oma vanemate kõrval oli lastele jube traumeeriv. Äkki lihtsalt elaks oma enda elu. Dziisas. 

Laupäeval tuli mul kohe ka esimene külaline, jõime veini ja jutustasime poole ööni. Pühapäeval käisin trennis. Esmaspäeval oli meil poistega jõuluistumine, mis oli megatore. Tegin korraliku jõuluroa, kolmekilose kaelakarbonaadi, mida me sõime pärast neli päeva. Ma ei tea, kuidas ma nii ambitsioonikas olin sellega. Mingi hetk käisime Kadunud Pojaga tema uut potentsiaalset üürikat vaatamas ja pärast seda istusime veel poole ööni temaga ja rääkisime elust ja armastusest. See oli väga huvitav vestlus. Nii palju kui ma mäletan...

Eriti rõõmustasin selle üle, et poisid oskasid nii toredasti kinke teha. Ma saan aru küll, et maotu on siin "saagiga" eputada, aga ma tahan jagada rõõmu. Igatahes: Esmasündinu kinkis kinkekaardi, sest ma ütlesin, et mulle võib Rahva Raamatu või Apollo kinkekaardi kinkida, siis saan ise valida raamatu. Omalt poolt kinkisin talle presskannu, kohvi ja saumikseri. Kadunud Poeg kinkis mingit peent veini, mida ma pole raatsinud veel proovida. Omalt poolt kinkisin talle Juustukunigate kinkekorvi. Krahv von Kolmas üllatas mind viie erineva valge šokolaaditahvliga, sest ta on meelde jätnud, et valge šokolaad on mu lemmik. Minult sai ta Calvin Kleine püksirihma. Kärbes kinkis mulle sokke ja küünla ning mina talle MyFitnessi trennikoti. Lisaks kinkis Kadunud Poeg meile kõigile ka mingit peent šoti viskit, mis mulle väga meeldis, selline kergelt suitsune, aga väga mahe. 

Kolmapäeval käis teine sõbranna külas, sõime saia ja jõime teed. Hiljem tuli veel Kadunud Poeg ka külla ja lobisesime temaga jälle pikalt-laialt.

Neljapäeval käisin trennis ja Viru Keskuses pojal külas. Hiljem saatis poeg sõnumi, et tema töökaaslaste meelest oli megatore, et ma külas käisin. See sajaga soojendas mu südant. 

Aga muidu ei juhtunudki midagi erilist. Lugesin natuke, aga nii halb raamat oli, et ma ei taha sellest midagi kirjutada. Pärast mida ma lugesin teist raamatut, millest ma täiega tahan kirjutada, sest nagu vau! 

Lugu ise oli juba vinge. Mõnus eneseanalüüs armukesi pidava naise vaatenurgast. Ma ei tea muidugi, mis tal seal täpselt peas toimus, aga ma leidsin, et oled sa armukesi pidav naine või mitte, siis teoses toodud mõtted on universaalsed. Nimelt kirjeldab tegelane, Sabina, kuidas ta on ühe mehega ema ja teisega laps, ühega medõde ja teisega muusa. Ja kas me kõik ei ole näitlejad, kes sõltuvalt olukorrast mängivad rolli. Mina küll olen. Iga mehega, kes mul on olnud olen ma olnud erinev. Erinevad inimesed toovad meis välja omadused, mida peegeldada. Hiljuti nägin mingit tiktoki, kus öeldi, et kui sina (naine) oled suhtes lapsik, siis sellepärast, et mees su kõrval on mehelik, ja kui sa käitud nagu ema, siis sellepärast, et su mees on suur tita. Ja mind see igatahes kõnetas. Sellepärast mul ka pärast iga suhte lõppu on mingi kohanemise periood, kus ma pean ise ennast leidma, leidma ennast sõltumatuna mehest, kelle jaoks ma näitemängu mängisin. 

Aga, nagu ma ütlesin, siis lugu ise oli ainult pool. Loomingu Raamatukogu raamatute puhul on tihti just see kaassõna, mis räägib autorist, tema mõjutajatest ja mõjust, tuhat korda rohkem väärt, kui lugu ise. Nimelt, Anais Nin, on tuntud mitte niivõrd oma ilukirjanduslike lugude, kui oma päevikute tõttu. Ja minu meelest on see fantastiline! Kui ta oma päevikuid pidas, siis sai ta kõrvalseisjatelt selle kohta kõvasti kriitikat, aga saades 60-aastaseks, otsustas ta need päevikud avaldada ning neid saatis tohutu edu, nii suur, et tal tuli ülikoolides oma päevikute kohta loenguid anda. Nagu, vau, vau! See loomulikult tuletas mulle meelde diskussioone blogide kohta, kus (võibolla on see meelevaldne liialdus, andestage) suurem osa inimestest naeruvääristab blogi pidamist, kaasaarvatud mitmed blogijad, öeldes, et "see pole looming, see pole kunst", "blogivad need, kes midagi muud ei oska", "kes see Mullikas veel on?" jne. Ma ise pole sellest süüst prii, ei pillu siin klaasmajas kive. Aga mida kauem blogida, seda rohkem ma ikkagi leian, et blogimine on omaette kunstiliik, see on omaette eneseväljendusevorm ja sellel on ka väärtus. See, et keegi ei oska millegi väärtust hinnata, ei tähenda, et väärtus puudub. 

Igatahes, nüüd olen ma kaks tundi seda postitust kirjutanud ja teen siis natuke vahelduseks tööd ka. 

Minu poolt teile kõigile ilusat aastavahetust ja ärge siis unustage viinamarju südaöösel süüa ning endale kõvasti õnne ja rõõmu uueks aastaks soovida.