"Orvurong"

"Orphan Train"

Christina Baker Kline

Tõlkinud Tiina Viil

Toimetaja Krista Nurm

Rahva Raamat kirjastus

Molly on 17aastane keerulise mineviku ja iseloomuga tütarlaps. Ta isa on surnud ja ema valinud endale ennasthävitavad hobid. Seetõttu elab Molly asenduskodudes, püsimata kaua ühes kohas. Elu on teda õpetanud, et millessegi ega kellessegi ei tasu kiinduda, sest elu on ettearvamatu ja lihtsam on ennast sõltumatuna hoida, sest see teeb vähem haiget. Tüdruk on ennast küll suurematest probleemidest eemal hoidnud, kuid soov omada isiklikku "Jane Eyre'i" koopiat viib selleni, et ta varastab raamatukogust ühe kõige viletsema eksemplari ning jääb vargusega vahele. Selleks, et vältida noortevanglat, tuleb tal ära teha 50 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd. 

Nii satubki Molly eaka vanadaami juurde, kes vajab abi oma pööningu koristamisega. Pööning on täis kaste, mis tuleb organiseerida ja millest tuleb vabaneda. Koos Vivianiga hakkavad nad kastides leitud esemeid sorteerima ning peagi selgub, et naine ei soovigi oma asjadest vabaneda, kuna need on kõik, mis talle jäänud on. Kast kasti haaval avaneb Mollyle Viviani keeruline ja traagiline elukäik ning mõlemad avastavad, et neil on rohkem ühist, kui esialgu näib.

Lugu põhineb tõsielusündmustel, mis leidsid aset Ameerikas kolmekümnendatel, kus New Yorgis orvuks jäänud lapsed pandi rongile ning saadeti teistesse osariikidesse, kus inimesed nad lapsendada saaks. Nooremad lapsed adopteeriti ja kasvatati kui enda omad, vanemad lapsed võeti sageli selleks perre, et neid odava tööjõuna ära kasutada. Raamat jälgibki ühe kümneaastase tüdruku teekonda Iirimaalt Ameerikasse, kus ta kaotab oma vanemad ja pere ning saadetakse rongil karmi looduse keskele, kus ta satub ühest halvast olukorrast veelgi hullemasse, kuni lõpuks õnn talle naeratab ja ta leiab inimesed, kes ta eest hoolt kannavad ja kus ta ennast turvaliselt tunneb. 

Mulle tundub, et see raamat maalib küllalt tõetruu pildi sellest, kuidas sada aastat tagasi pered toimisid ja kuidas lastesse suhtuti. Asi ei olnud tingimata ka selles, et kas laps peres oli oma või võõras. Ka oma lapsi koheldi sageli julmalt ja hoolimatult. Lugu oli huvitav ja kurb. Isiklikult arvan, et lugu oleks võinud olla sügavam ja tegelastest oleks võinud rohkem juttu olla ning ka olukorra kirjeldused oleks saanud olla põhjalikumad. See oli raamat, mis liiga kiiresti läbi sai. 

Mõtlesin ka sellele, et kuidas vanemaks saades ongi raskem asjadest loobuda, sest need ei ole lihtsalt vanad asjad, need on mälestused ja vahel on need mäletsed ka inimestest, kes on meie seast lahkunud ning veelgi sagedamini on need mälestused inimesest, kes me ise kunagi olime.