Minu lapsed käivad reaalkallakuga koolis. Juba esimesest klassist alates on lisaks riiklikule õppekavale ainetunnid, mis peaksid aitama neil kohaneda keskastme ainetega nagu füüsika, keemia ja bioloogia. Minu meelest hiiglama vahva. Oleks vaid 20 aastat tagasi koolisüsteem samade väärtushinnangutega üles ehitatud, kes teab...
Vanim poeg rääkis paar päeva tagasi sellest, kuidas nende tehnoloogia õpetaja oli nad kaasa haaranud ja põnevale teadusalasele näitusele viinud. Ainult poeglapsed. "Aga miks tüdrukuid kaasa ei võetud?" küsisin mina. "Ah, plikadel oli samal ajal kodundustund" vastas poeg hooletult. Nagu mis mõttes!?! Me oleme jõudnud 21 sajandisse ja midagi ei ole muutunud? Poisid chillivad linna peal ringi, näevad uusi tehnoloogilisi arendusi ja kohtuvad oma ala tipptegijatega ja tüdrukud peavad samal ajal kapsasuppi keetma õppima?
"Eelmisel aastal oli neil jälle lihtsam" püüdis poeg mind rahustada. "Siis kui meie pidime puu- ja metallitööd tegema, said nemad käsitööga tegeleda." Mis asja!?! Võeh, kuidas ma vihkasin käsitöö tunde! Palju parema meelega oleks koos poistega puidust nugasid nikerdanud ja keevitamist õppinud (ma tean, et nad tegelikult koolis ei keevita, aga las ta nüüd olla).
Asi ei ole selles, et ma oleksin kuidagi kade selle peale, et tüdrukud küpsetavad ja koovad. Minu jaoks on häiriv asjaolu, et endiselt praktiseeritakse koolides seksistlikku stereotüüpilist rollijaotust. Ja iseäranis olin ma pettunud just kõne all olevas koolis. Muidu näib justkui igati progressiivne ja moderne haridusasutus, aga pinna all ikka veel nii tagurlik.
Poiss hakkas naerma ja ütles, et kaeba siis. No, mis ma siin kaeban, mul ju tütreid pole. "No jah, aga asi on põhimõttes." Armas, noored on nii idealistlikud....
Vanim poeg rääkis paar päeva tagasi sellest, kuidas nende tehnoloogia õpetaja oli nad kaasa haaranud ja põnevale teadusalasele näitusele viinud. Ainult poeglapsed. "Aga miks tüdrukuid kaasa ei võetud?" küsisin mina. "Ah, plikadel oli samal ajal kodundustund" vastas poeg hooletult. Nagu mis mõttes!?! Me oleme jõudnud 21 sajandisse ja midagi ei ole muutunud? Poisid chillivad linna peal ringi, näevad uusi tehnoloogilisi arendusi ja kohtuvad oma ala tipptegijatega ja tüdrukud peavad samal ajal kapsasuppi keetma õppima?
"Eelmisel aastal oli neil jälle lihtsam" püüdis poeg mind rahustada. "Siis kui meie pidime puu- ja metallitööd tegema, said nemad käsitööga tegeleda." Mis asja!?! Võeh, kuidas ma vihkasin käsitöö tunde! Palju parema meelega oleks koos poistega puidust nugasid nikerdanud ja keevitamist õppinud (ma tean, et nad tegelikult koolis ei keevita, aga las ta nüüd olla).
Asi ei ole selles, et ma oleksin kuidagi kade selle peale, et tüdrukud küpsetavad ja koovad. Minu jaoks on häiriv asjaolu, et endiselt praktiseeritakse koolides seksistlikku stereotüüpilist rollijaotust. Ja iseäranis olin ma pettunud just kõne all olevas koolis. Muidu näib justkui igati progressiivne ja moderne haridusasutus, aga pinna all ikka veel nii tagurlik.
Poiss hakkas naerma ja ütles, et kaeba siis. No, mis ma siin kaeban, mul ju tütreid pole. "No jah, aga asi on põhimõttes." Armas, noored on nii idealistlikud....
Kommentaarid
Postita kommentaar