Põud

Juba mitu nädalat elab mu sees tunne, et ma tahaks hirmsasti kirjutada. See on kainuse kõige räigem kõrvalnäht, muide. See aju, mis pudelis püsida ei soostu. Ainult, et mul tegelikult millestki kirjutada pole (mitte, et see mind varem pidurdanud oleks, eks ole) sest ma olen kõik juba kirja pannud. 

Võibolla on asi minus, aga kui ma vaatan teisi blogijaid, siis kannatavad ka nemad sama haiguse all. Loetavate blogide nimistu on üsna lühikeseks kulunud ja vahel pole seal päevade kaupa uut logi. Kas blogid ongi välja surnud? 

Asju, millest kirjutada, tegelikult ma ikkagi leiaks. Aga ka siin on käsipidur peal. 

Mu enda ebakindlus. Väärtusetustunne. Ma ei jaksa enam. 

M olen vist neli või viis postitust kirjutanud ja jõudnud järeldusele, et ma ei taha avaldada. Riideid on lihtsam seljast heita, kui oma hinge alasti kiskuda.