Sotsiaalne ärevus

Kui Maarja meile oma kahtlustest rääkis ja selgitas, et siiani ei osanud endal diagnoosi kahtlustada, kuna tal on välja kujunenud suurepärased toimetuleku mehhanismid, hakkasin enda peale ka mõtlema. Oma toimetuleku strateegiatele.

Esimest korda mõtlesin sellele tõsisemalt millalgi sügisel, kui mitmest blogist käis läbi etteheide, et küll need noored on ikka hukka läinud, ei viitsi tööle tulla, kui tuju pole ega telefonile vastata, sest mugavam on sõnum saata, ja et kuidas meie ikka omal ajal hoidsime suu kinni, läbi valu ja ebamugavuse, tegime seda ja teist, sest nii teevad täiskasvanud ja nii on vastutustundlik. 

Tõsi, tegime. Aga mis hinnaga?

Ma olen ise endal diagnoosinud sotsiaalse ärevuse. Ma olen see, kes teeb nimekirju ja paneb punktid kirja et telefoni teel vestlust pidada, ma tunnen ennast klaviatuuri taga mugavalt ja laval esinedes pean teesklema, et olen keegi teine, maha suruma värinat kehas ja hääles. See ärevus on mind saatnud terve elu. Olen piisavalt harjutanud ja "ennast kokku võtnud" ning "ära teinud", sest "nii peab" ja "see pole ju nii suur asi". 

Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma ennast hoian ja väldin ärevaid tegevusi.

Näiteks ma väldin suuri pidusid. Ma tean, et inimesed peavad mind seetõttu ülbeks ja ebaviiskaks, kui ma loobun sünnipäevapidudest ja pinnakatest, kus on üle kolme inimese. Ma ei naudi kontserditel käimist ja mul reaalselt läheb iga kord sees õõnsaks, kui ma jõusaali lähen, sest seal on nii palju inimesi. 

Ma olen leidnud, et minu jaoks on kõige mugavam suhelda ühe inimesega korraga. Ja isegi nii võtab mul pärast mitu päeva, et sellest suhtlemisest taastuda, sest see on kurnav. 

Ei, ärge saage valesti aru, mulle meeldib suhelda, meeldib kuulata, meeldib oma jutte jutustada. Aga see võtab läbi. Pole ka ebatavaline, et minu sotsiaalne patarei saab keset vestlust tühjaks. Siis ma jään vait ja hakkan nihelema ning annan igati mõista, et ma pigem oleks kusagil mujal, kui siin. 

Ebaviisakas.

Vastutustundetu.

Lapsik.

"Miks sa lihtsalt ennast kokku ei võta ja normaalne ei ole?"

Aga nagu öeldud, ma olen enda jaoks leidnud toimetuleku mehhanismid, mis mul selliste ebamugavate olukordadega aitavad hakkama saada. Rutiin on minu jaoks võlusõna. Mugavusstsoon on teine. Ma püüan teha üht ja sama asja, käia samas kohas, suhelda samade inimestega, leida võimalikult palju aega üksi olemiseks ja oma sotsiaalsed kohustused kuude ja nädalate peale ära jaotada, et ärevus mind ei halvaks. Poodides käimist väldin, tellin kaupa koju, lasen lastel poes käia või kui pean minema, siis valin need ajad, kus poodides on vähem inimesi, valin iseteeninduskassad või ostupuldi. Auto on mul puhtalt seetõttu, et nii olen ma teistest isoleeritud ja ei pea olema koos võõrastega. Kõrvaklapid on samuti suurepärane enda isoleerimise moodus. Kõrvaklappideta on alasti tunne. Vahel olen unustanud klappe laadida ja need saavad tühjaks, aga ma hoian neid ikka kõrvas, sest nii on turvalisem. 

Ärge küsige, mida ma kardan, või mis seda ärevust põhjustab. Mul pole õrna aimugi. Mul pole enda teada olnud traumaatilisi kogemusi, kus ma oleks suure rahva ees ennast naeruvääristanud. Pole treppidest kukkunud, kui koolilõpetamine oli, pole inimeste ees minestanud, pole püksata kooli läinud ega midagi muud sellesarnast. Aga mul on inimeste seas ebamugav. Kuigi ma inimesi armastan.