Inetu tõde raamatukaante vahel

Ma olen juba lapsest peale armastanud raamatuid. Mitte niivõrd neid lugeda, kuigi ka seda on ette tulnud, vaid mõte nendest. Minu lemmik koht koolis oli raamatukogu. Libistada nimetissõrmega üle raamatuselgade. Põrkuda hetkeks tagasi vanemate raamatute mullahõngulisest lõhnabuketist, mis raamatut avades ninna paiskub. Avades trükist tulnud uue kirjandusteose, pistes nospli selle kaante vahele, sulgeda silmad ja tunda seda "uue raamatu lõhna", nagu see oleks sinu kõige kirglikuma armukese tüüne habemevesi. Kõndida mööda tänavaid, hoides trükiseid õrnalt oma rinna vastas. Teeselda nende lugemist, sest siis tundun ma sügav ja müstiline.



Minu lapsepõlve kodus väga palju raamatuid ei olnud. Aga minu laste lapsepõlve kodus juba mõned on. Kord lugesin üle ja mul on kodus üle 600 raamatu. Nüüd ilmselt isegi rohkem. Neid ikka tekib juurde.

Raamatute olemasolu minu kodus annab mulle väärika ja tasakaaluka tunde. Mul on alati kohutavalt raske loobuda mõnest teosest. Nagu annaks oma lapse ära. Aegajalt ma siiski teen seda, kuna leian, et need on mõnes teises kodus tõenäoliselt rohkem hinnatud kui meil. ja pealegi on mul alati vaja ruumi uute väljaannete jaoks.



Minu lapsed ei jaga minu vaimustust raamatute vastu. Nad on minult kümneid kordi küsinud, et ei tea miks ma raamatuid üldse ostan ja, oh õudu, vahel isegi loen. Nende meelest on see üks piin ja viletsus ja kõik kohustusliku kirjanduse loevad nad läbi ainult siis, kui selle põhjal ühtki linateost vändatud pole.

Vahel ma unistan ajast, kus me terve perega ühiselt raamatuid loeksime. Nii, et igal ühel on oma teos ja pesa, kus ta raamatusse upub. Taustaks vaid akvaariumi vaikne surin ja tänaval mööduvad sõidukid. Tajuda kaaslase emotsiooni ja lehtede keeramise sahinat. Ja hiljem jagada muljeid, anda soovitusi, avaldada mõtteid. Selline idüll siis. Aga noh, ilmselt unistused ongi sellised ebareaalsed fantaasiad.



Millised suhted teil raamatutega on? Kas raamatud meenutavad pigem lapsepõlve, mil kohustuslik kirjandus rikkus suve, kui võimalust reaalsusest põgeneda? Kas teie lapsed loevad hea meelega raamatuid ja kui nii, siis kuidas see teil on õnnestunud?

Kommentaarid

  1. Kujutad ette - mu laps loeb praegu "Kevadet", (sest see on kohustuslik). Leidis riiulist 1965 aasta väljaande, jõllitas tükk aega ja küsis siis sarkastiliselt, kas see on perekonna reliikvia. (Ei, kullake, meil on mõned veel vanemad raamatud kodus!) Reaalselt loebki! Huvitav, kuidas ta seda olustikku seal tajub, kiviaeg täitsa ju;) Aga poiss, rajakas, pole ühtegi raamatut läbi lugenud! Ma ei saa aru sellistetst inimestest! Ma ise võiks päev läbi lugeda, vahepeal seisan püsti ja loen, sest kannikad jäävad kangeks;) Ja nii lapsepõlvest peale. Mul on selline kooslugemise-kogemus: meid on suguvõsas 7 enamvähem üheaealist last, suveks saadeti meid kõiki maale vanaema juurde. Vihmastel päevadel ja vist ka niisama õhtuti me istusime kõik koos ühe suure diivani peal ja lugesime raamatut - üks luges ette ja teised kuulasid, kordamööda. Tundide viisi. Palju nendest suvedest ei mäleta, aga seda mäletan...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii lahe :)

      Ma kardan, et see võib praeguse generatsiooni traagika olla, nii palju on lihtsalt muid tegevusi, mis köidavad tähelepanu võimsamalt, kui raamatud. Lisaks on mul tunne, et isegi kui nad loevad, siis ei saa nad eriti loetust aru või see lihtsalt ei puuduta neid. Sest kui ma raamatu kohta küsin, siis ei oska nad sündmuste ega tegelaste kohta midagi rääkida. Ja kui mõni uus raamat tuleb läbi lugeda, siis esimese asjana vaadatakse, et mitu lehekülge on ja kas ikka pilte ka on. Ja ometi olen neile ka lapsest saadik ette lugenud. Peaks tegema kuu aega teleri ja arvuti keelu, äkki siis muutub midagi?

      Kustuta

Postita kommentaar