Kuti pähh, Kuti loll

Töö juures ma suhtlen klientidega. See on minu töö. Osa sellest. Kahjuks ei taha kliendid minuga eriti suhelda. Istuvad seal oma kontorites ja ajavad mingeid omi asju. Teevad tööd. Ma eeldan. Vähemalt vahel teevad, kuidas neil muidu oleks igakuine stabiilne sissetulek, mille eest koostöö partneritele maksta?

Seetõttu olen ma kohutavalt õnnelik, kui vahel harva mõni klient otsib põhjust, et minuga suhelda. Näiteks kaebab, et tal on halb. Tuli ei põle, radiaator on külm ja tänava peal on lehed, mõelda, sügisel! Igatahes tunnen ma siis ennast kohutavalt tähtsana. Uhke tunne kohe, kui saan sellise Nõukogude mentaliteediga telefoni sisse ohata, pööritada kuuldavalt silmi, närida nätsu ja siis selgitada kui suureks koormaks kliendid meile on. Sest hoidku jumal selle eest, kui neil peaks tekkima illusioon sellest, et me ettevõte teeb pidevalt tööd selle nimel, et neil siin võimalikult mugav ja hea oleks. Õnneks olen ma oma töös äärmiselt osav ja kliendid teavad oma väärtust.

 
Ühel päeval hakkas üks klient mulle kahtlaselt tihti kirjutama. Üks ja teine asi vajas lahendamist. Mainisin seda ka oma ülemusele, et mul on nüüd kirjasõber tekkinud. Ülemus mõõtis mind nanosekundi jooksul jalatallast pealaeni, kirtsutas nina ja sõnas, et "ju talle siis meeldivad sellised".


Tundsin end lombaka, kärnase tarakanina, kes Lasnamäe paneelmaja köögivalamu kapinurgas kõdunenud kartulikoore peal suremiseks kerra tõmbub. Ei olnud kõige mõnusam tunne. Mitte, et ma oleksin solvunud (või oleks äkki pidanud?). Mul on maailma kõige ägedam ülemus ja lihtsalt tohutult keeruline on tema jutu peale solvuda. Isegi siis, kui tunnen, et oleks alust. Aga ikkagi kuidagi ebameeldiv ja kõhe tunne tuli peale. Noh, et mis mul siis viga on?



Nüüd kui ma siin sellele mõtlen, siis teeb ikkagi pisut haiget. Loomulik ju, et tahad oma kolleegidele meelt mööda olla. Mitte, et seljataga räägitakse sinust kui mõnest sellisest. Sellisest, kes eriti ei pese ennast. Või sellisest lollist. Sellisest lohakast, sellisest inetust, sellisest saamatust. Ma ei tahaks olla selline ja enda meelest ei olegi. Ega ülemus ju ka tegelikult ei mõtle, et ma selline olen. Vaevalt ta enda alluvuses mõnda sellist hoiaks, ega ju?


Kuidas teie ülemõtlemisega toime tulete? Tõmbate end minuga sarnaselt pöördesse ja langete enesehaletsusse? Või pigem olete suhtumisega "ise oled loll"?

Kommentaarid

  1. Tead, ükskord juhtus selline lugu, et ma hakkasin nutma, kui ülemus mu eksimuse peale (liiga) emotsionaalselt reageeris. No ma ei tundnud ennast ikka nii väga süüdi, nagu oleks vist pidanud ja tundsin, et mulle tehakse karjuvat ülekohut. Ja nagu iseenesest hakkasid pisarad jooksma. Ma taandusin küll kiiresti wc-sse ja tagasi tulles tegin näo, nagu poleks midagi olnud, aga talle ei jäänud mu murdumine tähele panemata. Jube piinlik oli! Aga tulemus on see, et see jäi viimaseks korraks, kus ta minu peale ennast verbaalselt tühjendas, nüüd suhtub ta minusse ettevaatlikult kui sellisesse ma-ei-teagi-mis-asjasse. Mulle sobib;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma vaatan, et sa ikka mõnuga ekspluateerid seda oma naiselikku haavatavust :D

      Mul on üldse nii, et pärast laser oppi üks silm lihtsalt lambist hakkab immitsema. Noh, nagu kloun, üks silm naerab, teine nutab. Ka jube piinlik. Täna käis üks maakler vaba üüripinda vaatamas ja olin ta peale pisut pahane, sest ta oli mind teadmatuses hoidnud. Ja siis hakkaski mul äkki vasak silm "nutma". Mees jäi mind vaatama, nii nagu nad alati teevad, kui mõnda nutvat naist näevad. Ehmatas päris ära teine :D

      Kustuta

Postita kommentaar