Anonüümsed karsklased

Lugesin just Marimelli postitust ja mõtlesin, et tunnistan ka midagi üles. Olen alates esimesest jaanuarist täiesti kaine olnud. Jah, saite õigesti aru, see oli üks minu 2018 aasta väljakutse. Nagu lojaalne blogilugeja kindlasti mäletab, siis olen ka varem kirjutanud sellest, kui kerge/raske on kaine olla ja kaineks jääda.


Marimell kirjutas oma blogis sellest, et kui ta varem on üritanud joomisest hoiduda, siis tema enda mõtted ei andnud rahu ja juues oli justkui muret vähem. Pean tunnistama, et olen kogenud midagi sarnast. Mitte, et ma rohkem muretseks, seda mitte. Aga ma tunnen, et mu aju töötab palju kiiremini ja genereerib igasuguseid ideid, mida regulaarselt veini manustades ei täheldanud. Oli küll häid ideid, aga harvem ja siis ka kahtlesin endas ja mõtlesin, et huvitav, kas on tegelikult ka hea mõte, või on see minu alkoholis marineeritud aju nägemus heast ideest.

Teisest küljest on nüüd oht teha rumalaid valikuid palju suurem, kui varem. Lubage ma selgitan. Vaadake, tarbinud alkoholi viimased cirka 20 aastat, oskasin ma ennast joogisena juba päris kenasti ülal pidada. Mis tähendas, et joobnuna ei kippunud ma endistele peikadele sõnumineerima ega helistama. Ma arutlesin nii: hommikul saan kaineks ja kahetsen. Tavaliselt oli hommikul unustatud, et mul üldse nii väärakas mõte vahepael ajukurdudesse ära eksis.

Aga mida teeb inimene, kes ei joo ja talle tuleb geniaalselt idiootne mõte pähe oma eksile helistada? Okei, ta saadab sõbrannale sõnumi, et too veenaks teda seda mitte tegema. Paar päeva hiljem saadab sarnase abipalve. Aga kolmandat korda enam ei saada ju. Sest noh, kaua võib, eks ole. Kuidas peaks kaine inimene ennast veenma rumalaid tegusid mitte tegema? Ma ei saa ju homme kainemaks saada, kui ma viimased 29 päeva olen olnud?


Või millega peaks karsklane ennast maandama, kui pinged muutuvad talumatuks? Ei, ma küsin päriselt. Mul oli laupäeval vanema pojaga lühike mõttevahetus. Kuna olime terve nädala sisuliselt teineteise kallal ragistanud (üks on hormonaalne karsklane ja teine hormonaalne teismeline), siis saime ühel hetkel kokku ja arutasime, et kumbki pole ju tegelikult kaklemisest huvitatud ja meeleldi elaksime koos rahus. Poiss võttis olukorra traagika kokku lausega: "Sa olid juues normaalsem." Mnjah.

Aga eks neid häid külgi on ka. Näiteks magan ma nüüd palju paremini. Pulss on madalam. Nahk on säravam ja raha on rohkem. Loodan et leian piisavalt põhjendusi, et järgmised 11 kuud vastu pidada. Kes teab, äkki läheb mul ka nii nagu Tuuli Roosmaal Siberis, et lõpuks ajab veini lõhn ka juba öökima.

Aga lugejatelt palun reaalseid soovitusi, kuidas ennast maandada ja lollustest hoiduda. Muide, trenn ei aita. Vastupidi, adrenaliin on pärast nii laes, et võiks kasvõi maratoni joosta.

Kommentaarid