Kas tuletõrje kuuleb? Meil siin uputab!

Täna öösel helises mu töötelefon (mäletate, see mida ma puhkuse ajal vastu ei taha võtta). Esiti ei saanud ma üldse aru, et mis imelik helin see on. Äratuskell justkui polnud, aga ikkagi tuttav. Pealegi äärmiselt nõudlik. Ajasin siis oma sooja keha voodist välja ja asusin avastusretkele. Ja nagu öeldud, esikus helises töötelefon. Helistaja - tundmatu number. Ohkasin, aga võtsin vastu.


Üks noormees hakkas seletama, et vabandust, ette ja taha, et tema nii hilja öösel (peagi selgus, et kell oli mitte hilja vaid hoopis vara, 4:49, täpsemalt) helistab. No jah, asu palun asja kallale, eks. Et nemad on siin aadressil, äravoolutoru on lõhkenud ja ajab vett sisse. Esiteks ei saanud ma üldse millestki aru. No, kui siis nii palju, et tegemist on mingi avariiga ja minult oodatakse nüüd operatiivset tegutsemist. Aga ma olin alles oma lillas pidžaamas ja suutsin mõelda ainult sellele, et ma saan nüüd veel vähem magada, kui muidu.

Võtsin end kokku ja püüdsin noormeest rahustada. Üritasin välja selgitada, et millise ruumiga üldse tegemist on. Ta ütleb mulle tänava nime, aga meil on kinnistul 4 hoonet ja ligi 90 klienti. Tema muudkui jaurab, et neil äravoolutoru lõhki ja vett on kõik kohad täis. Mina ei tea mida normaalsed inimesed mõtlevad, kui neile öeldakse, et äravoolutoru on lõhkenud, aga minu silme ette kangestus pilt ulpivatest fekaalidest ja vetsupaberist. Täitsa rõve. Ma oleks ka ilmselt paanikas.

 
Noormees pisut justkui rahunes ja otsustas Toruabisse helistada. Ma isegi ei mäleta, mida ja kas üldse ma sellele midagi vastasin. Ronisin voodisse tagasi. Arvate, et ma sain uinuda? Nope. Hakkasin ajusid ragistama, et mida see ülemus mulle nende veeavariide kohta ükskord rääkis. Noh, et vesi tuleb kinni keerata. Aga, kui on äravoolutoru, siis mis sellest vee kinnikeeramisest tolku on? Helistasin tagasi. Poiss oli veidi rahulikum. Küsisin, et kust see vesi täpselt sisse ajab ja milline vesi on? Noh, vesi on puhas ja külm. Järelikult ikkagi mitte äravoolu vesi. Väike lohutus seegi. Siis küsisin, et kui palju seda vett tuleb, et kas niriseb või tuleb survega? Sest teadagi, kell viis hommikul paistavad asjad palju hirmsamad, kui need päevavalguses on. No ikka tuleb, et tuleb plaadiga tagasi lükata. Okei, ma ei saa siiani täpselt aru, mida see tähendab, aga hea küll. Poiss räägib veel, et tema oli juba Toruabisse ka helistanud, aga et väljakutse maksab 40 eurot ja neil pole nii palju raha.

Otsustasin, et helistan oma ülemusele ja küsin, et mida ma peaks nüüd siis ette võtma. Ilgelt nõme on muide nii vara kellelegi helistada. Soovitan võimalusel seda mitte teha. Minu üllatuseks ülemus isegi vastas ja esitas ratsionaalseid küsimusi. Ütles, et mis siis ikka, tuleb kohale minna ja lõpetas kõne. Läksin voodisse tagasi. Hinge jäi kripeldama, et kui ta ütles, et tuleb kohale minna, siis kas ta mõtles, et tema läheb kohale või peaksin mina kell 5 hommikul kohale minema? Ja ei tea, kas bussid üldse liiguvad nii vara või peaksin takso tellima? Mõtlesin, et tark ei torma vaid mõnuleb soojas voodis ja kui mõistliku aja jooksul kumbki pool ei helista, siis helistan ise ja uurin seisu.


Esimesena helistas ülemus ja küsis kliendi kontakti. Sain aru, et ta on hädaliste juurde juba teel. Peale seda helistas juba klient ja ütles, et Toruabi tahab teada, kust hoone vesi kinni keeratakse. Ütlesin, et juba tullakse ja probleemiga tegeletakse.

Arvate, et ma pärast seda jäin magama? Võiks ju mõelda, et olukorraga tegeletakse ja mina ei saa nii ehk naa kuidagi kasulik olla, et parem siis veel viimased 45 minutit tududa enne äratust? Olen kuulnud, et selliseid inimesi isegi on. Mina nende hulka ei kuulu. Mõtlesin sellele, et millal ma oma une jõuan tasa magada. Kas juba samal õhtul või alles nädalavahetusel? Mõtlesin, et mida ma peaksin hommikul tööle minnes tegema? Mõtlesin, et kõik need Toruabid ja Lukuabid on ikka ilged rajakad. Inimesel on eksole mure, ei saa koju või kodust välja, vett murrab igast august sisse ja nemad nõuavad cash up front lihtsalt kohale tulemise eest, teadmata, kas nende võimuses on olukorda üldse lahendada. Ja huvitav, et kellel ei ole üldse 40 eurot? Ja mida tehakse hommikul pool viis kontoris?

Aga kõige rohkem mõtlesin ma selle peale, et kui tore, et see üldse juhtus. No mitte, selles mõttes tore, et see juhtus, vaid kuna see juhtus, siis ma saan sellest oma blogis kirjutada. Ma pole kunagi väitnud, et ma normaalne inimene olen.


Epiloog

Hommikul rääkis ülemus, et kui ta kohale tuli, siis oli ruumis kaks joogist (ja ilmselt veel mingi laksu all) noormeest, kes hullult tõmblesid. Vett tuli küll, aga mitte seinast, nagu nemad väitsid, vaid põranda seest. Kui ma nüüd teda julgen otse tsiteerida, siis "nagu poisikesed, kes isa Playboy leidsid ja räägivad nüüd, et käisid naistes." (No tegelt, ta ütles natuke teistmoodi, aga mulle niigi heidetakse liigset vulgaarsust ette, seega panin omapoolse tsensuuri peale.) Jah, ta räägibki mul nii. Ei, ma ei võta seda ahistamisena. Naljaks oli lihtsalt. Kuigi ma ilmselt poleks pidanud naerma. Aga noh, ma olen ikkagi magamata ja veidi räsitud.

Ja torudega on ka nüüd juba pool päeva tegeldud. Kutsuti mingi suurem vilkurite ja viledega auto, mis neid torusid puhastama peaks. Loodetavasti saab tööpäeva lõpuks selguse majja.



Kommentaarid