Kuidas teid on kasvatatud?

Nägin hommikul TikToki, milles üks naine rääkis, kuidas oli emaga koos kuulnud üht laulu, mis oli 60ndatel populaarne, aga mida postitaja ema polnud juba ammu kuulnud. Kuulas siis üle pika aja ka laulu sõnu, mille sisuks oli see, et mees oli naist petnud ja naine anus, et mees ta juurde tagasi tuleks, lubas ennast muuta, et olla mehele ikka meelepärasem ja palus vabandust, et mees üle aisa oli sunnitud lööma. Mõlemad olid sõnumist šokeeritud. 

Ma ei tea kuidas teid, aga mind umbes selles vaimus ongi kasvatatud. Nii otseselt kui kaudselt on mulle edastatud sõnumit, et kui mees pole suhtega rahul, siis on probleem naises ja naine peab ennast muutma. Kui mees petab, siis naine kas ei anna kätte, pole toetav, on ennast käest lasknud. Kui mees peksab, siis naine on oma käitumisega selle ära teeninud. Kui mees joob, siis sellepärast, et naine ajab ta jooma või ei oska meest piisavalt stimuleerida, et mees ei otsiks pudelipõhjast lohutust. Ikka olid mehed need, kes pidid kurja moori eest kas metsa jahile, merele kalale või garaaži kanalisse pagema. Koguduses räägiti ka ikka sellest, kuidas alandlikul ja oma meest austaval naisel on võime kaasat panna paremini käituma ja et kui mees ikka hästi ei taha käituda, siis jääb naisel ühest või teisest omadusest puudu. Peeti pikki loenguid selle kohta, milline on pühakirja järgi ideaalne naine, mida ta kõik peab tegema, et mees teda kiidaks. Sellise ideaalnaise kirjeldus on toodud Õpetussõnade 31. peatükis. Seal kirjeldatakse, kuidas naine hakkab juba enne päiksetõusu majapidamist korraldama, kuidas ta tervele perele riided õmbleb, kuidas ta äri ajab, kuidas ta sulaseid juhatab, kuidas ta lapsi kasvatab ja tema mees samal ajal päevade kaupa turul koos teiste meestega istub ja juttu puhub. Nagu, selles mõttes, et ma saan aru, miks selline naine meestele meeldida võiks, aga ise tundsin ma tohutut süümepiina, et mina selline naine kuidagi olla ei osanud. 

Ja hea küll, sellest kõigest on omajagu aega möödas ja minu mõttemaailm totaalselt muutunud. Ma ei arva enam, et head suhet saab vaid üks partneritest luua, kui teine selle õnnestumiseks midagi ei tee. Sel juhul võib see ühele partneritest hea suhe olla, sellele, kelle pärast tõmmeldakse, aga see, kes tõmbleb väsib lõpuks ära. Ma ei arva enam ka seda, et keegi võib panna inimest jooma, petma või lööma. Selles mõttes, et võib, ma ise ka tunnen ennast mõnes seltskonnas plahvatusohtlikuna, aga ma reeglina ei vali neid inimesi endale elukaaslaseks. Ja ma pigem arvan, et sinu sees peab midagi juba valesti olema, kui sa sellele teele lähed, sest on inimesi, kes suudavad ka ekstreemsetes olukordades jääda kaineks, rahulikuks ja truuks. Kuid kõige suurem muutus seisneb selles, et ma enam ei arva, et naised on süüdi ja mehed on ohvrid. 

Hiljuti võttis minuga ühendust üks meesterahvas, kes mind sotsiaalmeedias jälgib. Kirjutas mulle, et talle meeldivad mu postitused. Tänasin, loomulikult, inimesel on ilmselgelt haruldaselt hea maitse. Uuris, et kust ma pärit olen ja kas ma olen vallaline, kaua ma üksi olen olnud jne. Ei läinud kaua, teisel päeval vist, tunnistas ta, et põhjus, miks tema vaba on, seisneb selles, et kõik tema endised naised on hullud. Millele ma vastasin, et täitsa mõistan, sest ta ju leidis minu ka miljonite seast üles ja hakkas mulle kirjutama. Veel rääkis ta sellest, kuidas talle meeldib rahulik pingevaba elu ja kuidas ta draamat ei salli. Ütle miks kõik mehed, kes seda ütlevad on need, kes oma käitumisega naised hulluks ja dramaatiliseks ajavad? Mõistagi uuris ta minu käest kohe ka seksi kohta. Sest see on täiesti normaalne asi, mida võhivõõra interneti tuttava käest uurida. Ma soovin siinkohal rõhutada, et me ei tutvunud kohtinguportaalis, vaid ta kirjutas mulle sotsiaalmeedias. 

Suures plaanis ma leian, et see suhtumine ei ole haruldane, see on pigem reegel. Mehed hakkavad kohe võhivõõrale rääkima sellest, kui hullud on kõik tema eksid ja sama soojaga kinnitama, kuidas sina oled teistsugune ja eriline. Ning loomulikult sa mõtled, et aga ma olengi teistsugune ja eriline, ja siis püüad seda kogu raha eest tõestada, et sa ei tekita draamat ja oled chill ja kui näiteks kõik eelmised olid rahaahned mõrrad, siis maksad rõõmsalt nii enda kui mehe arved, või kui teised partnerid lasid ennast käest, siis teed kuus korda nädalas trenni ja lakud oblikaid, et jumala eest mitte ühtki grammi kaalus juurde võtta, või kui eelmised olid kontrollfriigid, siis lased mehel möllata ja ei küsi ühtki ebamugavat küsimust, näiteks et kus ja kellega ta reedel vastu laupäeva pidutsemas käis. Ja nii edasi. Sest sind on kasvatatud, et kui naine on hea, siis mees on tema vastu hea. Spoiler alert - ei ole. Mees on sinu vastu hea, kui ta on hea mees.

Ja ma tean, et ma kirjutan sellest liiga palju ja liiga tihti. Ma tean. Ma saan aru, et see on minu jaoks mingi teema, mis pidevalt vajab tähelepanu. Võibolla on asi selles, et mul on natuke nagu piinlik, et ma alles nii vanana kõigest sellest aru saan. Vaatan 20aastaste tiktokke ja kuulan kõrvad kikkis, kuidas nad annavad nõu, et mehed naisi üle ei laseks ja neid ära ei kasutaks. Kuulan nii nagu ma ise oleks ka alles 20aastane ja kõik see, mis nad räägivad, on mulle uus info. Sest see on. Mu küünetehnik on 23aastane noor tüdruk ja kui ma kuulan kuidas tema suhtub kohtamas käimisesse ja meestega suhete loomisesse, siis ma mõtlen, et ma tahan ka selline olla, kui ma suureks kasvan. Ma saan muidugi aru, et teda ongi hoopis teistmoodi kasvatatud ja info selle kohta, mida taluda ja mida talumatuks pidada, on praegu ka hoopis kättesaadavam, sest kui mina olin 20ndate alguses, siis ei räägitud isegi koduvägivallast valju häälega. Nüüd ei räägita mitte ainult füüsilisest vägivallast vaid ka emotsionaalsest ja materiaalsest. Minu jaoks on need uued mõisted. Mõisted, mis on minu sõnavarasse imbunud alles paari viimase aasta jooksul. Sellepärast ma sellest nii palju kirjutangi. 

Hiljuti nägin üht mõtet trauma kohta ja see kõlas nii, et sa saad aru, et oled oma traumast üle saanud, kui sellest rääkimine on sinu jaoks igav. Teatud traumade puhul tunnen seda väga selgelt, et ma ei viitsi nendest rääkida, sest see teema on ennast minu jaoks ammendanud. Näiteks lapsepõlvetrauma, või lahutustrauma, isegi usutrauma on see, kus ma võin möödaminnes mainida, et jah, ma kolm aastat tagasi tulin sektist välja ja siis inimesed tahavad rohkem teada ja ma olen nagu, kehitab õlgu, jah, oli, räägime millestki huvitavamast. Ja siis on asjad, millest ma räägin ja räägin ja räägin. Endal juba ammu halb, aga ei suuda rääkimata jätta.