Kärbes loeb kohustuslikku kirjandust. "Rehepappi". Ma ei hakka. Igatahes, uuris mult, et kui kaua tal on aega lugeda ja mitu lehekülge päevas see teeb ja mitu minutit võtab. Soovitasin tal päevas pool tundi lugeda. Arvas, et liiga palju. No alusta siis veerandist ja pikenda viie minuti kaupa.
Ütleb, et raske on keskenduda, sest liiga vaikne on. Ma sellest saan isegi aru. Ma tema vanusena lugedes ei suutnud ka vaikuses lugeda, midagi pidi kõrva ääres pinisema. Näitasin siis talle, et vaata, Spotifys on erinevad listid, mis on mõeldud lugemise taustal kuulamiseks, sest ilmselt see pole väga haruldane, et kogu müras, mida me muidu igapäevaselt talume - liiklus, kõne, loodushelid, pesumasin, tolmuimeja, naabrite lohutamatult röökiv titt... - siis võib vaikus muutuda segavaks faktoriks ja mõte läheb rändama, kui seda ei tuimestata helidega.
Ma ise tahan vaikust. Sellist normaalset. Aknast kostev linnulaul või liiklusmüra mind ei häiri. Muusikat ei taha kuulata, isegi instrumentaalset mitte, hakkan kaasa ümisema. Eelistan pikemalt korraga lugeda. Näiteks kui ma panen pesumasina peale ja see näitab, et programm lõppeb 24 minuti pärast, siis ma ei viitsi nii lühikeseks ajaks raamatut kätte võtta. Mulle meeldib midagi näksida lugemise ajal. Pähkleid, krõpsu, võileiba, saiakesi. Mingi jook peab ka käepärast olema. Valgus peab olema piisav, aga mitte liiga ere.
Kuidas teie loete? Kas see, millised tingimused peavad täidetud olema on aastate jooksul muutunud pigem rangemaks või kergemaks? Kui pikalt loete? Mida viimati lugesite ja kuidas meeldis?
Üleeile õhtul lugesin tunni ajaga läbi Emil Tode "Piiririigi", see ongi selline tunni aja lugemine. Tingimused peavad olema sellised, et soovitatavalt vaikus, aga ei pea), aga erinevalt sinust ma lugemise kõrvale näksimist ega joomist ei vaja, sest üldiselt loen ma väga lühikeste, umbes viieminutiliste sutsakate kaupa (loen natuke, siis teen midagi muud, siis loen jälle jne) - ma ei suuda üht tegevust pikemalt teha, filme ja seriaale vaatan samamoodi viie minuti kaupa.
VastaKustuta"Piiririiki" olen mitu korda laenutanud, aga lugemiseni pole jõudnud, mingi tõrge on sees. Kas sulle meeldis?
KustutaMeeldis küll. Meil oli see gümnaasiumis kohustuslik kirjandus ja mulle juba siis meeldis. Peaks kunagi aeglasemalt ka lugema, siis oleks veel parem.
Kustutahmm :) ma just sel nädalavahetusel tegin patuteo. Mu tuttava lapsed rääkisid, et peavad lugema Rehapappi ja ma täiesti süüdimatult uurisin, et miks te omati audioraamatuna seda ei kuula, Üksküla ju loeb lausa. Laste ema pilk tahtis tappa ...:) sry.
VastaKustutaMul on taustaks muusika. Tapeedina, soovitavalt instrumentaal. Samas on see väga hea test- kui jään kuulama muusikat, sisi pole raamat ilmselgelt piisavalt huvitav. Ja kindlasti ma ei söö samal ajal :)
Ma hakkasin nüüd ka muusikat kuulama taustaks ja see aitab näksimise vastu 😀
KustutaAga audioraamat on hea idee, ma arvan, et soovitan ise ka poisile. 😉
Voodis, enne magama jäämist. Rongis, mürasummutav klapp kõrvas. Muidu täidab mul lugemise aset krimkade tõlkimine. See toimub "töölaua" ääres - ehk diivanil ergonoomilises, vajalikest kohtadest patjadega toetatud asendis. Tihtipeale kummalgi küljel üks kass. Paraku vahel näkitsen ka sinna juurde (sellest tahaks vabaneda).
VastaKustutasee eelmine olin ka mina :-)
KustutaSul on vist väga mugav voodi, mul hakkab selg ja kael voodis lugedes tunda andma. Kõige mugavam on diivanil ja jalad tõstetud tumbale. Lisaks on mul padi selja taga ja süles raamatu all. Kui kass ka suvatseb oma kohalolekuga mind austada, siis teda on mõnus silitada. 😀
KustutaVoodi on mul tõepoolest ekstraklass :-). Aga krimitõlkimise asend umbes sama: diivanil, jalad tumbal, selja taga padi, lisaks väike kaelapadi. Vahel jalgade all veel üks padi. Läppar süles. Ja siis kassid.
KustutaEnamikku raamatuid: kui miski muu ei suuda täita mu sisemist tühjust - kasvõi lehekülg korraga, äkki haarab.
VastaKustutaHäid raamatuid, mis haaravad-haaravad-haaravad: igal pool, tingimusteta. Vetsu võtan kaasa.
Jaa, selliseid raamatuid on nii vähe, mida tahaks vetsu kaasa võtta, enamasti ikka pean ennast natuke tagant sundima, et peatükk läbi saada. 😕
KustutaMul on öökapil enamasti üks raamat korraga. Ma tean, et paljudel bibliofiilidel on seal terve virn - iga tuju jaoks eraldi teos ja siis ammu poolelijäänud asjad, mille kohta mõeldakse optimistlikult, et küll ma üks päev jätkan. Aga jah, mul on üks ja siis kahe raamatu vahel veel paus ka ehk ei alusta uut kohe pärast seda, kui eelmise lõpetan.
VastaKustutaMul on ka reeglina mitu raamatut korraga käsil, aga enamasti on need erinevast žanrist. Näiteks on romaan ja siis mingi populaarteaduslik raamat. Kui romaan jääb pooleli, siis ta jääbki pooleli ja ma ei loe läbi. Mõni raamat on selline, et tahaks kohe mõnda aega selle järellainetuses loksuda, siis tõesti ei haara kohe järgmist, aga reeglina on viimased 50 lehekülge sellised, et ma juba tahaks, et läbi saaks ning võtan kohe järgmise ette.
KustutaMa olen see öökapivirnaga. Sest kui on juba magamamineku meeleolu, ei taha seda pealt ära ajada sellega, et pean just seda raamatut, mida mul äkitselt une-eelseks lugemiseks tingimata vaja on, riiulist otsima minema.
KustutaHetkel tulevad sealt kõige sagedamini pihku üks 16. sajandi tantsuõpik ja üks tänapäeva Hispaania koomiks (lugeda keeles, mida halvasti oskan, toob hästi une peale), aga iga hetk võib eelistus kalduda hoopis Eesti taimepärimuse raamatule või Läti eestlaste muinasjuttudele või hoopis mingile belle époque'i sopakale...
Viimane anonüümne kõlab nagu notsu =)
KustutaMa loen enamasti õhtuti enne magamaminekut. Nooruses nii polnud, aga mul päeva ajal lugedes võib hakata pea valutama või lihtsalt läheb pulki täis. Muid tingimusi väga polegi, mugav asend ja suhteline vaikus peab olema. Mingit muusikat, snäkke ega erivalgust pole tarvis.
VastaKustutaLoen õhtul voodis, viimane raamat Arne Dahl "Suured veed." Mõni raamat läheb paari päevaga, teine võtab nädala. Käisin enne koroonat usinalt raamatukogus, aga siis orienteerusin ümber telefonilugemisele. Kuulamisraamatute koha pealt - "Esimesed sada..." audioraamat on esimese kahe kuuga ületanud paberraamatu mitme aasta müügitulemuse:) Müstika, ma ütlen!
VastaKustutaHuvitav, "Rehepapp" ei ole ei pikk ega väga nõudlik raamat. Tahaks uskuda, et seal kohustusliku kirjanduse loetelus on omajagu hullemat kraami. Aga võibolla tänapäeva noor näeb seda juba teisiti.
VastaKustutaVäga pikka aega, kui metrooga tööl käisin, oligi peamine lugemine seal. Sest kodus olid muud tööd ja lapsed. Nüüd on muud tööd ikka, ainult laste pärast ei pea muretsema (mis ei tähenda, et ma ei muretseks, aga teistmoodi). Mingi aeg kuulasin ka audioraamatuid, aga avastasin, et mõte võis kergelt ei tea kuhu liikuda, ning võisin pool raamatut juba ära kuulanud olla, ja ei saanud täpselt aru, kes kus ja mis. Milalgi suvel vaatasin, et Delfi paketiga tulevad audioraamatud kaasa, ning olen neid koeraga jalutama minnes kuulanud. Ma ei oleks kunagi arvanud, et esiteks oleneb, kes teksti loeb (ühe raamatu jätsin lausa pooleli, sest nii häiris see näitlejanna lugemine!) ja teiseks jõudis minuni teadmine, et eesti keeles on kõige parem raamatuid kuulata. Olen kuulanud nii inglise, rootsi kui soome keeles, mõnikord ka kiiremalt, kui päriselt sisse loetud, mis tähendab, et ma saan kõigest aru, aga kuidagi on eesti keel minust nii tugevalt läbi põiminud, mingi ürgne vaist on vist sees, kui kuulan. Nagu esiemade jutustamised. Võõrad keeled küll selged, aga omamoodi kauged. Pidin nii vanaks saama, et sellest aru saada. Ütleks, et isegi veel mõni aasta tagasi võinuks hoopis teist juttu rääkida.
VastaKustutaMa loen üldiselt palju, kuid üks suur vahe on sisse tulnud. Tööga seoses, kui jaksu ei jätkunud, ning Ukrainas toimunu. Eriti viimase puhul tundusid raamatud nii kauged ja mõttetud. Tasapisi olen nüüd ikka uuesti raamatute juures. Nimekiri on pikk, raamatud isegi olemas (e-raamatutena, ma ei mäleta, millal viimati lugesin ühe paberraamatu läbi, ja inglise keeles peamiselt). Võin ka ükskõik, mis asendis lugeda. Kasvõi jalutades. Üks vanahärra noomis mind küll selle eest tänaval, et peab ikka ettevaatlik olema 🙂 Näksida on tore, kuigi ei pea ilmtingimata. Pigem on nii, et näksimise või millegi hea söömine ei saa niisama toimuda. Ikka lugemise saatel. Muidu on see hea asi nagu maha visatud.
Üks viimastest raamatutest, mida seekord kuulasin oli Arming Kõomägi "Lui Vutoon", mis tekitas üsna vastakaid tundeid. Ühelt poolt intrigeeriv mõte, kuidas oleks, kui jääksid üsna (või peaaegu) üksi tervesse maailma. Teisalt häirivad mind justkui ilma lõputa lood. Leian, et vähestle on oskus raamat nii lõpetada, et mõtted selgelt edasi liiguvad, ning saad omast arust aru, miks just nii pidi olema. Tema puhul jäi kõik väga lahtiseks, nagu vaataks filmi ja siis see jääb keskelt pooleli, ning kusagilt pole ka üle vaadata, mis siis ikkagi, ja kõige rohkem miks?
Vabandust, kuidas ma nii pika lugulaulu siia küll kirjutasin 😄 Märkasin, et nimi oli ikka Armin Kõomägi.
KustutaSöömist-joomist lugemise ajal ei harrasta, vaikust ka ei vaja. Enamasti mu lugemise ajal mängib muusika või telekas, kui voodis loen siis tõesti on vaikus. Kui e-raamatuid loen siis täitsa suvalises kohas ja kasvõi paari lehekülje kaupa kui tekib sobiv hetk. Ma olen kiire lugeja, mitu korda sama asja üle lugemine ei sobi mulle kohe üldse mitte. Ja reeglina on mul pooleli mitu raamatut, käiku lähevad vastavalt sellele, mis meeleolu parasjagu on.
VastaKustutaPS! Rehepapp audioraamatuna on ülim, see Üksküla lugemine teeb raamatust ikka väga hea asja. (mitte, et see niisama kehv raamat oleks aga minuni jõudis nii, et kõigepealt sai audiot paar korda kuulatud ning kunagi hiljem kui paberraamat kätte juhtus siis oli see mu peaks Üksküla hääle ja intonatsiooniga)
VastaKustuta