Säärane mulgikapsas

Möödunud reedel saime 3 kilo hapukapsast. Mis on iseenesest muidu hirmus vahva, ainult, et mina olen ainuke, kes meie peres hapukapsast lugu peab. Ja üksi seda süüa on ikka väga palju. Tegin siis hapukapsa hautist. (Meil on selline viieliitrine malmpott, milles ma seda hapukapsast hautan. Panen sinna kapsa, liha ja maitseaineid ning viskan kogu kupatusega umbes kaheks ja pooleks tunniks ahju. Serveerin kartuliga.) Pööritatakse silmi, aga süüakse.

 
Mõtled, et viis liitrit on selline parajalt suur pott, aga see kapsas on ju kohev. Ja kuna meil vaadatakse hapukapsast samasuguse kiindumusega nagu sügelisi, siis ma pean liha ikka rohkem panema, et kapsa maitse üle ei käiks. Teadus, ma ütlen. Igatahes, üle jäi pool kilo kapsast, millest ma otsustasin nui neljaks mingit supilaadset toodet teha. Otsisin üles Nutika perenaise kokaraamatu ja ei olnud seal söödavat supiretsepti. Otsisin veel teisest raamatust ka, sama tulemusega. Mõtlesin, et kui raske see supi keetmine ikka olla saab ja lähenesin asjale loovalt.

Viskasin kapsa ja mingi supi-tummisemaks-tegemise-segu patta, keetsin umbes tund, lisasin hakkliha (teate, ma olen nii laisk, et ma ei praegi seda hakkliha enne lisamist, vaid sõrmede vahel lammutan laiali ja lisan keevasse vette. Me ei tea kes ütles, et liha peab enne läbi praadima, kui ta leemele lisada? Võib-olla polegi keegi öelnud ja see on mu enda mingi kiiks?). Keetsin veel poolteist tundi. Maitsesin, täiesti söödav. Minu arust.

 
Lapsed vaatasid mind pilguga nagu ma üritaks neile karamellikiselli pähe sooja röga  serveerida. Pakkusin, et tule maitse natuke. Ei. Raudselt on vastik. Küsisin, et miks siis ei kõlba? Öeldi, et mingit mädanenud toitu nemad ei söö. Sest, noh, loogiline ju, et hapendatud või marineeritud söök on ju halvaks läinud.

Kui mu lapsed veel teaksid kuidas minu lapsepõlves hapukapsast tehti, siis ei võtaks nad seda vist surmaähvardusel ka enam suu sisse. Nimelt, ma ei tea kuidas teil üheksakümnendatel elu oli, aga meil oli üsna veider. Hapukapsast tehti nii, et maalt vanaema juurest toodi kümme kapsapead, mida ema siis terve nädalavahetuse peeneks hakkis ja potti viskas. Vahel, kui majas parasjagu ühtegi titte polnud, siis kasutati beebide plastmassist vanni. Kapsale lisati veel soola ja suhkrut ja siis see värk tuli kokku pressida. Pressisime meie, lapsed. Ema pesi meie varbad korralikult seebivees puhtaks. Isa tassis meid vannitoast kööki ja asetas jalgupidi kapsa sisse. Ja siis me trampisime, kuni vanemad ütlesid, et aitab. Anum veeti rõdule, kaeti kinni ja palvetati, et järgneva nädala jooksul miinuskraade ei tuleks. Pool talve sõime seda kapsast. Kõik oleme veel elus. Väljaarvatud isa. Aga see ei ole kapsaga seotud. Vähemalt mitte otseselt.






Kommentaarid