Parim nõuanne, mille möödunud aastast endaga kaasa võtan

Võib-olla on seda postitust natuke kummaline kirjutada ja ehk isegi imelikum lugeda, sest see passiks oma sisu poolest rohkem, kas aasta lõppu või vähemalt aasta alguse looks. Aga kuna minu isiklik aastanumber on kohe vahetumas, siis ütleme nii, et sobib suurepäraselt.


Pikema sissejuhatuseta: selle asemel, et keskenduda sellele, milline on õige mees minu kõrval või et kuidas teda kõige edukamalt sõkalde seast tuvastada, on soovitatud hoopis endaga tegeleda. Muuta ennast, et siis õige mees oskaks hoopis sind üles leida. Lühidalt: ole selline, kellega sa ise tahaksid abielluda.

Mitte, et see oleks kuidagi muinasjutuliselt erakordne soovitus või mantra, aga millegipärast see kõnetas mind. Sest, kui ma nüüd päris ausalt ütleks, siis täna ma veel pole päris selline, kellega ma ise tahaksin proteiinipulbrid ühte kappi panna. On asju millega ma rahul pole. Mis mulle meelehärmi valmistavad. Ja käitumismustreid, mis mind rahutuks muudavad. Tänasel päeval, kuigi ma kahtlemata olen juba vapustavalt vinge, on iseloomujooni, mis on vähem imelised või lausa eemaletõukavad.


Kuidas mul siis oleks alust kedagi teist oma nimekirja põhjal heaks kiita või hukka mõista, kui mul endal on tuvastatud tõsised ja potentsiaalselt ohtlikud tehnilised puudujäägid? Nagu tehasepraak, või nii. See oleks ju umbes sama, et roostetanud autosse uued nahast istmed tellida. Ei sobi. Riivab silma. Mõttetu investeering. (Antud kontekstis olen mina see roostetanud auto, kui te kahtlesite.)  Aga teeks ennast korda. Käiks, laseks rooste eemaldada, telliks uued varuosad, vahetaks õli. Ja siis võib ka uutele istmekatetele mõelda. Ja kes teab, äkki pärast seda uuendust need nahast istmed ei sobigi. Värv on vale, või suurus. Kõik ikka pisitasa ja korra järele. Et tulemus oleks investeeringu vääriline.

Mis mulle selle soovituse juures kõige rohkem meeldib, on see, et siinkohal ei pea ma muutma ennast kellegi teise meelejärele. Vaid enda meeleheaks. See vabastab igasugusest teesklusest ja võltsvagadusest, milleks ma nii ehk naa võimeline pole. Ja see ei lase langeda enesehaletsuse mülkasse, vaid loob pinnase positiivsete kogemuste omandamiseks ja enesearendamiseks. Sisuliselt on see sarnane mõttega, et ela juba täna seda elu, mida sa elada tahad ja ära jää ootama, kuni lapsed on suured, pangalaen tasutud või kui sa pensionile jääd.


Milliseid mõtteid teie enda ümber kogute, mis aitavad elus edasi minna? Või polegi te näinud selliste lööklausete järele vajadust?

Kommentaarid