Pöidlaküüdi teejuht galaktikas

Mõnikord mulle öeldakse, et ma jätan ääretult enesekindla inimese mulje. Sellise inimese, kes teab täpselt mida ta elult tahab ja kuidas seda saavutada. Esimest korda, kui ma seda enda kohta kuulsin, siis pidin peaaegu naeru kätte ära lämbuma. Mina? Enesekindel? Ja tean mida ma tahan? No, äkki siis ütlete mulle ka. Sest päriselt on nii, et ma enamasti üldse ei saa aru kes ma olen, kus asun või millega parasjagu tegelen.

Ma pean fotograafi käest küsima, kuhu ta mu selle pildi jaoks viis

Viimati, kui ma kohtutavalt tark olin ja kõike teadsin, olin ma vist 13 aastane. Pärast seda on kõik allamäge liikunud. Mida kauem ma siin koduplaneedil ringi vaatan, seda rohkem ma tajun, et ma ei jaga mitte millestki mõhkugi. Kuidas ma kõige selle juures aga enesekindla inimese mulje jätan, on täiest omaette mõistatus.

Ma kahtlustan, et enamik inimesi tunneb ennast samamoodi. Me lihtsalt teeskleme, et teame mida teeme. Oluline on jätta asjalik mulje, vahet pole kui suur segadus meie hinges tegelikult valitseb. Ja kui me teemegi üht või teistpidi ja tulemus on meie jaoks aktsepteeritav, siis targutame valju häälega, et küll ma ikka tegin hea otsuse, läbimõeldud ja kaalutletud. Päriselt? Läbimõeldud ja kaalutletud? Ühesõnaga, sa tahtsid öelda et sul vedas?

Mul vedas, et vähemalt fotograaf teadis, mida ta teeb

Jah, nii ongi. Kui meil läheb elus hästi, siis meil vedas. Kui kehvasti, siis polnud tähtede seis meie jaoks soodsas seisus. Ei, ma ei usu astroloogiat ega saatust. See tõmbab minu juhtme totaalselt lühisesse. Aga fakt, et inimesed seda rõõmsalt usuvad, ainult kinnitab minu seisukohta, et inimesed meeleheitlikult üritavad asjade toimumises meie ümber mingisugust loogikat ja süsteemi luua. Sest ilma selleta, mis siis oleks, ah?

Oma lühikese elu jooksul olen ma ise kogenud ja teiste lugusid kõrvalt jälgides täheldanud seda, et 2+2=4 toimib ainult steriilses klassiruumis ja mitte eriti kõrgelennulise screen writeri läpakas. Asju, mis saavad valesti minna, on lihtsalt liiga palju. Mõelge, kasvõi leiutiste peale. Keegi suure pühendumisega nikerdas põlve otsas midagi valmis. Pühendas sellele lugematu hulga tunde, higi, verd ja pisaraid. Ja mis sellest sai? Selgus, et ta jäi oma leiutisega hiljaks. Keegi teine sõber kõrval majas, koperdas poolpimedas koridoris, öösel peolt tulles täiesti juhuslikult sama idee otsa ja hea õnne ning asjaolude kokkulangevuse tahtel sai kahe sõrmenipsuga asja valmis. Nagu ma ütlesin, vedas.

Mulle tundub, et enamik inimesi ainult näitleb elamist. Vaadatakse jahmunud näoga kaasnäitlejaid ja üritatakse improviseerides ennast mitte naeruvääristada. Hoitakse kinni totakatest traditsioonidest, sest mõeldakse, et kui juba minu esivanemad nii tegid ja nad päriselt ei feilinud, siis äkki toimib minu peal ka. Loetakse raamatuid, otsitakse mentoreid, taipamata, et nood on samasuguses segaduses nagu nad isegi.

Metsas eksinud. Seesmiselt kordades sügavamalt

Ärge tulge mulle rääkima, et kui te olete elus edukad, siis sellepärast, et te hullult olete selle nimel vaeva näinud ja värki. Et te juba kolmeaastaselt otsustasite, et teist saab jurist ja nüüd ajate kahe kopaga raha kokku. Aga mis siis, kui sa oma 56 aastapäeva hommikul ärkad ja avastad, et oled terve elu valesti elanud? Mis siis? Müüd oma majad ja varad maha ning lähed Aafrikasse pärdikuid tudeerima? Kuidas sa siis nimetad seda, mille nimel sa siiani möllasid? Et kõik eelnev oli teekond selle õige asjani? Jah, ära aja pada. Iga inimese kohta, kes väidab, et tema elu on kulgenud plaani järgi, leian ma teile 9657, kes ütlevad, et tegid plaane küll, aga välja kukkus nii nagu alati.

Päris õudne, kui sellele mõelda. Nii, et kui te tulete mulle ütlema, et ma pean täna välja mõtlema ja ära otsustama, kus ma tahan oma elus viie aasta pärast olla ja peaksin iga päev alates tänasest tegema ühe sammu selle saavutamise poole. Siis nii lollile küsimusele mina küll vastata ei oska. Ma ei tea sedagi, kus ma homme hommikul ärkan ja kas üldse ärkan.

* Pildid tegi Tatjana Siipan


Kommentaarid