Dream a little dream of me

Vähe on inimesi, kes poleks kuulnud väljendit: "Ole oma unistustega ettevaatlik, sest nad võivad ju täide minna." Üsna tobe ütlemine, kui küsite minult. Mina olen alati pro unistamisele. Isegi, kui sa saad aru, et see on ebareaalne, siis see annab ka kõige pimedamal hetkel mingi lootusekiire ja ehk pisut jõudu ikka edasi tähtede poole rühkida. Ja kui inimesed ei unistaks, ennast keelaks või piiraks, siis kui hirmus, kõle, igav ja kurb oleks meie elu? Ometi koges mu lähedane sõbranna seda, et kui piisavalt kaua millestki unistada, siis sellel võivad ka ootamatud tagajärjed olla. Täna lubas ta mul oma loo üles kirjutada ja teieni, armsad lugejad, tuua.




Tema lugu algas ligi neli aastat tagasi. Igal hommikul sõitis ta tööle samal ajal, sama bussiga. Koos temaga selles bussis sõitis igal hommikul teisigi. Sõitis poisike üleelusuuruse koolikotiga, kes telefonis Candy Crush Sagat mängis. Sõitis määrdunud tunkedes töömees, kes vorstivõileiva järele lõhnas. Sõitis umbes 45aastane nukrate silmadega naisterahvas, kes oma nukrust paistis igal õhtul Gin toonikusse uputavat. Ja sõitis üks noormees. Just selline mees, kes vastab mu sõbranna maitsele. Pikk, tumedapäine ja kuldsete sarapuupähklikarva silmadega. Igal tööpäeva hommikul seisid nad päiksepaistes, tuules või vihmas seal bussipeatuses, oodates bussi.

Sõbranna jälgis seda meest. Vaatas tema riietust, nuusutas tema lõhna, piilus üle õla tema nutitelefonist jooksvat seriaali. Nädalate kaupa, kuude, aastate. Tema unistustes olid mehel ühed ja teistsugused iseloomujooned ja oma jälitustegevuse põhjal, otsis ta mehes märke, mis kas kinnitaksid või kummutaksid tema teooriaid. Oma peas lõi mu sõbranna toimiku, mida siis jätkuvalt täiendas. Erinevas tegumoes, värvis ja kangast ülikonnad andsid aimu stabiilset hästitasuvast töökohast. Juhuslikud kreemjad karvad mehe pintsakul rääkisid kodulooma olemasolust. Lipsud, kingad ja hinnaline käekell pajatasid heast maitsest ja tähelepanust pisiasjadele. Ja värskelt pressitud triiksärgid sosistasid naisterahva hoolitsevast puudutusest.




Üks mis püsis kõigi nende kuude jooksul muutumatu, oli mehe reaktsioon sõbrannasse. Mees ei märganud teda. Ei näinud. Vaatas temast läbi. Isegi äratundvat naeratust või pikemat silmavaadet ei jätkunud mehel tema jaoks. Ka sellest asjaolust leidis neiu oma ideaalmehele plussi. Sest, kui on naine ja mees ei kannata vilavate silmade sündroomi, siis see on ju ainult positiivne. Sõbranna andis endale aru, et mingit tulevikku tal selle mehega olla ei saa. Oma unistustes oli ta loonud täiusliku mehe, sellise, kes sööb hommikusöögiks inglise muffineid ja loeb õhtusöögi kõrvale teaduslikke uurimustöid. Ja ega selline mees (pealegi õnnelikus suhtes, raudselt mõne imeilusa ja vapustavalt erudeeritud geeniteadlase/jooga instruktoriga), ometi siis teda ei märka. Kogu asi ongi unistus ja selleks see ka jääb.

Kuidagi õnnestus sõbrannal teada saada mehe nimi ja sealt edasi, saades julgustust salakavalalt Merlolt, saatis neiu noormehele sõbrakutse Facebooki. Mida ta loomulikult oleks kohe kahetsenud ja tagasi võtnud, kui ta järgneval hommikul oleks seda mäletanud, vähemalt nii ta väidab. Meelde tuli see paar päeva hiljem. Siis kui saabus teade, et tema sõbrakutse oli lahkesti vastu võetud.

Sõbranna oli endamisi mõelnud, et kui kutse vastu võeti, siis äkki polegi naist? Või pole see nii tõsine, kui sõbranna eeldanud oli. Edasi hakkas tütarlaps sepitsema põhjust, miks noormehele kirjutada. Ja leidis. Noormees oli viisakas ja vastas. Hommikuti hakkas noormees neiut märkama. Naeratas talle. Teretas. Aga hoidis distantsi. Sõbranna leiutas ikka ja jälle "probleeme" millega noormehe poole pöörduda. Noormees oli jätkuvalt viisakas, aga ei algatanud ise ühtegi vestlust ja jäi pigem eemalolevaks. Ja jällegi, see oli täiesti okei. Sest noh, unistus ju ikkagi. Ime et niigi kaugele arenes.

Kuni ometi. Ühel päeval hakkas noormees ise sõbrannale kirjutama. Ja siis muutus jutt juba pisut mängulisemaks. Mõne nädala möödudes tuli jutuks teoreetiline võimalus koos midagi teha. Teoreetilisest võimalusest sai reaalne ettepanek. Ja sellest omakorda konkreetne tegevus ja päev.

Naisena saan sõbrannast suurepäraselt aru. Mina oma unistustes võin ka ikka veel täiesti lapsik ja naiivne olla. See on hea turvaline fantaasiamaailm, millel pole reaalsusega vähimatki pistmist. Elu pole Disney film, kus matsiplikast saab printsess ja koletisest kaunismees. Me ei mõtle kunagi, et reaalselt võibki see täiesti ebareaalne fantaasia täide minna. Või kui osad sellest lähevadki, siis tulemus on kõike muud, kui see, mida meie endale ettekujutasime ja lootsime.




Kui noormees kirjutas ja kutsus sõbranna tulevaks nädalavahetuseks kinno, vaatas too seda sõnumit nagu see oleks hieroglüüfides kirjutatud. Hoidis telefoni oma värisevates pihkudes, teadmata, mida ta nüüd tundma peab. Kas olema õnnelik, et ta lootus täitus? Või hirmul? Põhiliselt kirjeldab ta ise oma meeleseisundit sõnaga "segadus". Ta oli tohutus segaduses. Ta ei mõistnud, kuidas see ometi juhtus? Miks temaga? Ja miks nüüd? Mis oli vahepeal muutunud, et noormees, kes eelnevad kolm pluss aastat temast läbi vaatas, nüüd äkki ta välja kutsus? Ja mida ta vastama peaks? Kui ta ütleb jah, siis kas see tundub meeleheitlik? Ja kui ta viivitab vastamisega, kas siis paistab nagu mängiks ta raskesti kättesaadavat? Mis siis, kui see mees polegi üldse selline nagu ta oma peas oli välja mõelnud? Millest neil üldse omavahel rääkida? Ja miks kinno? Kas noormees häbeneb teda ja ei julge kohvile kutsuda, sest äkki neid nähakse koos?

Kõrvalt oli seda päris naljakas kuulata. Noormehest on isegi pisut kahju. Mõtleb, et tuleb lihtsalt üks mõnus rahulik õhtu ja siis saabub hoopis mu neurootiline, kompleksides ja ülemõtlev sõbranna. Vaene mees, oli tal vaja see sõbrakutse siis vastu võtta.

Sõbrannast on ka kahju. Loodan, et neil läheb hästi. Et noormees vastab ta ootustele. Kui midagi, siis ilmselt tulevikus on sõbranna oma unistustes tunduvalt tagasihoidlikum, kui ta üldse enam unistada julgeb. Õpetussõnu ma kaasa öelda ei oska, ikkagi sõbranna. Aga üleüldiselt: don't let your dreams become nightmares of your own making.


Kommentaarid