Lapsevanema vastutus

Pole veel eriti kaua aega möödas sellest, kui mõlgutasin mõtteid haridusteemal. Rääkisin sellest, kui lihtne on vanemal leppida oma lapse valikutega (link). Tol hetkel polnud mul halli aimugi sellest, kuivõrd tugevaid tundeid ma antud teemal ise olen võimeline kogema.

Nagu tol korral ka kirjutasin, siis on meil esmasündinuga olnud alati juttu sellest, et arhitektuur on tema kutsumus. No ja nüüd siis selgus, et kutt käib mööda linna ringi ja räägib kõigile sellest, kuidas ta kavatseb Polütehnikumi hoopis IT-ala õppima minna.

Rasked valikud.

Selline küps ja hell ema oleks seda teemat oma lapsega ilmselt osanud õigesti arutada. Mind valdasid mitmed tugevad tunded, rahu ja rõõm nende hulka ei kuulunud. Uhkus - võib-olla, haavatud uhkus sellest, et mind meelemuutusest ei teavitatud. Selle peale vastas kõneall olev kodanik, et ma ju ka talle kõigest ei räägi. Ei no tere tali! Ma ei peagi talle kõigest rääkima! Ilmselt oli ta hetkeks unustanud, et me pole võrdsed, vaid mina olen lapsevanem ja tema minu hoolealune.

Teiseks ärritas mind see, et plaan on pärast põhikooli otse kutset omandama minna. Sellega on mul peaasjalikult kaks probleemi. Esiteks, kui sa lähed ametit omandama, siis sa pead olema veendunud, et see ongi see, millega sa tahad edaspidi tegeleda. Antud hetkel ei ole ma veendunud selles, et eriala valik on kuigi läbimõeldud. (Alles pool aastat tagasi rääkis ta arhitektuurist, millest sai sujuvalt inseneri eriala ja nüüd siis see. Hmm.) Tegemist on 16 aastase inimeselaadse tootega, kes vahel õhtul avastab, et käis terve päeva pahempidi pööratud T-särgiga ringi. Uuesti, hmm. Keskkool annab lisaaega, et otsustada, mida siis teha soovitakse.

Jalad viivad, aga kuhu?

Teiseks, ma olen endiselt kahtleval seisukohal kutsekoolide haridustasemes. Nagu öeldud, ma olen kindel, et amet, mis seal omandatakse on igati tasemel. Rohkem olen ma mures selle üldharidusliku poole pärast. Sest ütleme, et kodanik lähebki omandama eriala x. Ja siis teise aasta poole peal saab aru, et see polegi see mida ta tahaks teha. Vaid tunneb vastupandamatut kutset hoopis eriala y vastu. Antud juhul on kodanikul 2 võimalust: a) lõpetada eriala x ja omandada pärast seda eriala y või b) jätta eriala x pooleli ja alustada eriala y õpinguid. Kumbki variant ei tundu kuigi efektiivne.

Hea küll, te ütlete, et kui ma käin keskkooli ja siis lähen eriala õppima, siis ma võin ju ka meelt muuta. Tõsi, aga siis on sul juba vähemalt keskharidus olemas. Selle baasil uus amet õppida on ikkagi tunduvalt kergem.

Kuidas sa kasvatad sellist, kes sinust kümme tolli pikem on?
 
Kõik eelnev on minu ratsionaalne mull mida ma suure hoolega puhun. Tegelik põhjus, miks mind see hariduseteema niivõrd rööpast välja viis, seisneb selles, et ma ise väga põen oma haridustaset. Kuigi ma olen aegajalt flirtinud mõttega edasi õppima minna, siis antud eluetapil ei ole mul selleks ressurssi nimega aeg. Ja eks ma kardan ka. Mis tunne on pea neljakümneselt minna 18 aastastega koos koolipinki nühkima. Piinlik, noh. Niisiis üritan ma oma elamata elu ja rakendamata potentsiaali realiseerida läbi oma laste.

Olen ise enda noorusele tagasi mõeldes kahetsenud seda, et mu vanemad ei suunanud mind rohkem ja ei püüdnud mind veidikenegi sundida jätkama alustatud teed. Noorena tegelesin nii tantsimise kui ka kergejõustikuga. Aga ma tüdinesin kiiresti ja minu vanemad ei käinud peale. Sama juhtus ka haridusega. Olin küllaltki varaküps ja tegin otsuseid enda eest. Vanemad minu otsustesse ei sekkunud. Aga oleksid võinud. Mida see 16aastane või isegi 18aastane ikka elust teab?

Põhjusega on riiklikult reguleeritud nii alkoholi tarbimise, kui hasartmängude mängimise vanusepiir. Kui üldiselt saadakse aru sellest, et nii noor inimene ei saa veel hakkama vägijookide mürgitava mõjuga ajutegevusele ega suuda kontrollida sõltuvust, mida võib tekitada nikotiin või mängupõrgu, siis mingil minule arusaamatul põhjusel ei kehti sama loogika näiteks suguelu alustamise või karjäärivaliku kohta. Sõidukit ei lubata juhtida, aga oma elu võib? Kas ma peaksin emana lihtsalt käed süles pealt vaatama, kuidas mu laps teeb minu meelest karjäärivalikul hullumeelseid manöövreid? Ma saan ju aru, et ma ei saa igale teele sissesõidu keeldu ette panna või manipuleerida käigukastiga nii, et see üle teise käigu sisse ei võtaks. Ja ma ei tahagi seda teha. Ma tahaks, et mu laps teeks otsuseid, millega ta ise rahul on. Et ta oleks vastutustundlik ja õnnelik. Ja kõige selle juures üritan hinge kinnipidades mitte saboteerida meie omavahelisi suhteid.

Ja mida ma nende kolme õnnetuga veel peale pean hakkama?

Appi kui õudne on see lapsevanema elu! Ainus asi mida sa tegelikult ju tahad oma lapsele, on parem elu, kui see mida sa ise elasid. Aga kuidas seda presenteerida nii, et ei killiks lapse loovust ja isikuvabadust või siis hoopis minna teise äärmusesse ja jätta lapsele hinge tunne, et vanemal on tema tegemistest ja otsustest sügavalt savi?

*Pildistas Tatjana Siipan



Kommentaarid