"Nähtamatu niit"

Mustamäe Apollos töötab üks noor piletikontrolör. Selline mõõdukalt kena, lühikeseks pöetud kukla ja suure auguga kõrvas. Tal on meeldiv sirge kehahoiak. Näha, et inimene teeb trenni. Kui ta veel neid rõvedalt kitsaid teksaseid ei kannaks, siis võiks teda isegi ilusaks pidada. Mis tema puhul ilmselt siiski kõige meeldejäävam - tal on ülimadal hääl. Umbes nagu Darth Vaderil. Alati, kui me sõbrannaga tema juurde oma piletitega satume, läheme nagu tiinekad kihistades saali. See on lihtsalt nii ootamatu, kuivõrd madal võib ühe noore mehe hääl olla.

Pärast seda, kui Mustamäele kinu ehitati, pole enam kesklinna üldse asja olnud.

Istusime siis oma kohtadele, veel naerust pehmelt vetrudes ja ootasime filmi algust. Kui siis tuled vaikselt hämardusid ja ekraanile kuvati produktsioonifirma logod, hakkas eesreas üks noorik oma Messengeri sätteid seadistama. Vahetas fonti ja värvi. Siis vastas sõnumitele. Ja vaatas Instagrami kontot. Kontrollis oma Viberi sõnumeid ja vahetas Whatsupi teavitusi. Läks uuesti Messengeri. Libistas veel sõrmega üle Facebooki uudisvoo ja alles siis pani telefoni taskusse. Just õigel hetkel, sest mul oli juba plaan ta salliga ära kägistada. Sõbranna veel küsis, et kas ma tahaks äkki kohad vahetada, oleks mugavam, ei häiriks teisi külastajaid.

Filmi ajal oli tütarlapsel veel paar korda vastupandamatu vajadus oma sõnumitele vastata, pöidlaid püstitada ja südameid sisestada. Kui ta kolmandal korral jälle oma nutifööni avas ja kogu saali pimestas, mõtlesin, et kui viisakas ma suudan olla, kui talle käitumisõpetusi sisistan. Õnneks siiski on Jumal taevas olemas ja säästis mind sellest. Preili poole pöördus temaga samas reas paar istet eemal positsioneeriv kodanik, kes küsis: "Kas sa teed nalja või?" Mille peale nutisõltlane veel süüdimatult õlgu kehitas ja vastu päris, et mis mõttes. Noormees siis selgitas, naeratades aga kindlameelselt, et "Kas sa tõesti ei suuda 2 tundi filmile keskenduda ja pead oma telefoni näppima?" Ma ütlen, kui see kutt poleks seal mingi naisega olnud, oleks ma ise palunud tal endaga abielluda, kohe sealsamas. Nii suurt kiindumust tundsin ma selle prillidega rüütli vastu.

Aga, vaatamata kõigile häirivatele faktoritele, nägin ma vahepeal isegi veidike filmi. "Nähtamatu niit". Võrreldes "Lady Birdiga"  kindlasti palju süngem ja sügavam. Pani jälle mõtlema. Mulle hirmsasti meeldivad sellised filmid, mis panevad mõtlema. Siis film ei kesta kõigest 2 tundi, vaid päevi, nädalaid ja aastaid. Minu mõtted on muidugi sellised kaootilised, nagu vallatu kassipoja kätte sattunud lõngakera. Palju pole vaja, et see veeredes oma teed läheks.



Seekord mõtlesin geeniuste peale. Erakordsete inimeste peale, kes oma töös on vaieldamatult teerajajad ja standardite seadjad, piiride nihutajad ning klišeede purustajad. Väljastpoolt neid imetletakse, austatakse, kummardatakse ja ülistatakse. Vastavalt nende loomingule, tööle ja saavutusele. Tunnustatakse nende annet. Sotsiaalsed oskused on sellistel inimestel tavaliselt maimiku tasemel. Nemad ja nende töö/looming/karjäär on kõige olulisem. Miski ei tohi häirida nende tegevust. See on püha. Huvitav on see maailmakord. Kellele on ühes valdkonnas palju antud, sellele on teistes asjades ainult hädapärast jagatud.

Mul oli kunagi üks hea perekonnatuttav, kes oli tuntud oma meditsiinialaste teadmiste ja oskuste poolest. Ta oli vaieldamatult erakordne. Teadmised ületasid kõigi ootuseid. Tema kätel oli justkui võluvägi. Ta diagnoosis haigusi enne, kui need vereanalüüsis kajastusid ja tema määratud ravi andis enamasti oodatud tulemuse. Kõikide kriteeriumite järgi oli tegemist ainulaadse tohtriga. Tema abikaasat ja lapsi kadestati. Ülistati tema oskusi ja empaatiat. Tema pere aga nägi selle geniaalsuse teist poolt. Inimest, kellel ei olnud ajataju, enesedistsipliini ega enesevalitsust. Kes ei sallinud vastuvaidlemist ja kelle elus polnudki midagi muud peale töö. Kes tuli koju, istus teleri ees ja jõi igal õhtul end oimetuks. Ja kui siis aeg oma töö tegi ning meditsiiniga tegeleda polnud enam võimalik, jäigi järele vaid pahur, vägivaldne joodik, kes hommikust ööni televiisorit vaatas. Geenius.

Filmist veel nii palju, et huvitav oli. Põnev. Kurb ja šokeeriv. Seksi ja vägivalda ei olnud, mitte sellist klassikalist seksi ja vägivalda. Olid vihjed intiimsusele ja vägivald pigem vaimne. Ropendamist oli ka.





Kommentaarid