Ürgne kutse

Lugesin hommikul kellegi raamatusoovitust ja hakkas halb. Nimelt, ma ei tea mis värk sellega on, aga ma justkui näen igal pool sõnu "ürgne kutse", "ürgne loomus", "ürgmees" ja "ürgnaine". Ma saan aru, et see on seotud juurte juurde tagasi elustiiliga. Kõik peab olema loomulik, looduslik, mahe, öko jne. Ma teen omalt poolt osa, et oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Ma taaskasutan, sorteerin prügi ja püüan muidu ka viljeleda võrdlemisi tervislikku elustiili. Aga mitte ilmselt nii palju kui kõik need ürgmehed ja naised, kes iga nuka peal looduspoode avavad ja käivad paljajalu metsas kuuseokstest šampooni keetmas.

Loodus kutsub.

Ma vaatan seda kõrvalt ja see tundub mulle täiesti arulage. Ausalt. Mille nimel siis on eelnevad põlvkonnad vaeva näinud ja püüdnud meie elu lihtsustada, kui meie selle peale sülitame ja lastele ikka neid rohekashallikaid marlimähkmeid alla paneme ja hambapasta asemel süsi närime? Muidugi ma ei arva, et kõik peabki olema keemiast läbi imbunud ja puhtam ongi parem. Aga kui keegi seda teeb, siis miks ta sellepärast kohe "ürgne" peab olema? Võib-olla see on minu isiklik teadmatus, aga mulle seostub sõnaga ürgne mitte Libahundi Tiina vaid mõni madalalaubaga koopainimene, kellest mu lapsed laupäeva hommikul multikaid vaatavad.

Palun selgitage mulle, mida tähendab "ürgne kutse"? Mismoodi see kõlab? Miks ainult osad seda kuulevad? Ja kas tegelikult pole siin üldse midagi ürgset vaid hoopis moodsad teadmised? Tean, et minu tegevus võib kas kiirendada või aeglustada planeedi hävitamist. Sellepärast ma ei osta kilekotte. Sellepärast ma ei tarbi kiirmoodi. Sellepärast olen ma nõus maksma riisi, suhkru ja banaanide eest paar eurot rohkem. Millegi ürgsega pole siin vähimatki pistmist. Puhas ellujäämisinstinkt.

Või siis need, kes ostavad lagunenud lauda kesk eesti mahajäetud külas ja hakkavad sellest kodu ehitama, et nende lastel oleks võimalus pori sees püherdades loodusega üheks saada. Isiklikult minu pähe see ei mahu. Aga ma mõistan, et see on minu enda probleem. Mulle lihtsalt meeldivad inimesed. Ma läheksin paari kuuga hulluks seal ürglaante vahel. Korraks minna ja olla. Juua ojast vett ja krõbistada metsvaarikaid. Kuulata puudekohinat ja jälgida sipelga teekonda. Jah, seda võiks teha. Aga elada seal... Ilmselt need ongi need, kes seda ürgset kutset on kuulnud.

Kutsuti, käisin, tulin tagasi.


Milline siis on ürgnaine versus mitteürgne? Ja kuhu mina selles võrdluses jään? Kas ürgnaine ongi see, kes ise kusagil saunalaval ämma abil lapsi ilmale toob ja ajab ürgmehe enda kõrvalt ära? Pühib põllega nabanööri puhtaks ja läheb põllu peale kartuleid rohima? Koob karedast lambavillast ihupesu ja sööb seapekki? Ja mitteürgne on siis see, kes kitsaste Armani teksadega viiemeetrist maasturit Selveri parklas invaliidiparkimiskohale pargib. Lapsi tellib Boliiviast ning hommikust ööni sõbrannaga kohvi ja kokteile limpsib. Nii või?

Ja ürgmees? Karvase seljaga mehemürakas, kes paljaste kätega puid maha võtab, et nendest siis eluase ehitada. Joob samasugustega kohalikus tavernis kodupruulitut tihke vahuga õlut ja peab plaani kuidas oma tõulehma seemendada. Või hoopis selline malbe eremiit, kes tihnikus korve punub ja puujumalale kährikuid ohverdab? Ja ürgse vastand on siis pekikere ja aknearmidega ema keldris elav anonüümne delfi kommenteerija? Või ületreenitud ülakeha ning kurejalgadega Hollika püsikunde, kes laseb juukseid triibutada ja küüsi viilida?

Ma olen päris mures oma laste pärast. Kuna ma olen puhtatõuline mitte-ürgnaine, siis ei oskaks ma kasvatada ka ürgmehi. Jah, mu lapsed teavad, et piima saab lehmalt ja viinerid ei ole liha. Teavad, et paberkott on parem, kui kilest ja et enda käega metsast korjatud mustikad on kõige magusamad. Aga muus osas on nad ikka ürgkauged, ürgvõõrad. Võib-olla ürg tuleb ja kutsub neid ühel päeval. Kutsub nad maale või hoopis Indiasse tšakraid leidma ja avama. Kõik on võimalik. Leiavad endale Tinderist ühe kammimata juuste ja jõhvseelikus ürgnaise, kes õpetab neid seeneleotist rüüpama ja sammalt mäluma.

Lammaste külgetõmbejõud.


Jah, endal on ka natuke piinlik kirjutatud teksti pärast. Jagan siin inimesi pinnapealsete klišeede järele kastidesse. Eks see on too hästi teada tuntud kadedus. Ise ei oska/suuda/taha kuulata loodusekutset ja nii on lihtsam neid kes on valgustatud hoopis maha teha ja nende valikuid naeruvääristada. Ignorantsus ja sallimatus, arengu kaks peamist vaenlast.


*Pildistas Tatjana Siipan.

Kommentaarid