Rikutud kaup

Selleks, et seda lugu üldse kirjutada, pean ma esiteks midagi üles tunnistama. Mäletate seda lugu, kui "sõbranna" kutsuti kinno ja kuidas ta selle pärast pabistas (link)? No nagu ilmselt teravamad pliiatsid läbi hammustasid, siis mingit sõbrannat loomulikult polnud. Sõbranna olin mina ise ja kutsujaks Juunou Huu. Palun ärge pikka viha pidage. Polnud plaanis teid narritada. Lootsin kusagil salajases hingesopis, et sellest võib midagi äkki tulla ja ei tahtnud eos oma võimalusi saboteerida. Nüüd, kui ma tean raudpolt kindlalt, et midagi ei tule, siis võin ka kogu tõe teieni tuua.

Pikalt ei hakka heietama. Jah, juhtus nii, et Juunou Huu hakkas minuga rohkem sõnumeid vahetama, flirtis ka veidi ja kogu asi kulmineerus sellega, et kutsus mind kohvikusse ja kinno. Ma olin muidugi kohutavalt õnnelik. Kogu ma-ei-maga-ma-ei-söö kupatus ja lihtsalt totter irve näol. Ja siis pärast seda - vaikus. Ei ühtegi sõnumit ega midagi. Kaks nädalat piinlesin ja siis loobusin. Sain aru, et mis iganes meie vahel tekkis, seda enam polnud.




Enamik naisi oleks ilmselt lihtsalt vaikselt küüsi närinud, sõbrannaga veiniklaasi taga halanud ja küsinud miks. Sest ma tõesti pole ammu kusagil kohtingul käinud ja ei oska olla. Äkki ma tegin midagi valesti, mis mu šansud killis? Milleks ise ennast ogaraks analüüsida ja mingeid hüpoteese seada, kui mul on võimalik otse küsida? Ja mida mul kaotada on? Kui mind nagunii juba ignoreeritakse, siis järelikult pole enam vahet mida ma teen ja kui mul on võimalik midagi antud kogemusest õppida, siis on vähemalt see.

No ja küsisingi asjaosaliselt endalt. Esiteks tuli sealt, et midagi polnud valesti, lihtsalt hunt kodu lähedalt ei murra. Teate, ma ei hakka isegi... Teiseks, see on täiesti jabur jutt. Hunt murrab sealt, kust saab. Hunt ei hakka mõtlema, et "oota, siis see väike armetu utetall puha ära eksinud ja otsib ema, aga vaat 300 meetrit kodule liiga lähedal, las ta parem olla." Ma olen ikkagi maal kasvanud, ma tean kuidas looduses asjad käivad. See on sama hea kui öelda, et it's not you, it's me, but it's mostly you. Kui mulle sellised läbi lillede vastused sobiksid, siis ma oleks ju rahuldunud sellega, kui sõbranna ütles, et "sa lihtsalt meeldisid talle liiga palju ja nüüd ta kardab." Pfff!




Kuna ma ei leppinud, siis öeldi, et vastus on potentsiaalselt ebaõiglane ja see on midagi, mida ma muuta ei saa, seega pole mul sellest ka midagi õppida. No loomulikult on ka see vastus üsna laialivalguv ja sellest võib mida iganes välja lugeda. Näiteks, et ma olen liiga vana. Või et mu silmad asetsevad liiga lähestikku. Või et mu hääl on liiga kile. Aga kuna juba koos olles tajusin ta toonist, et minu kaasavara on midagi ülemõistuse käivat ja hoomamatut, siis järeldasin, et seekord käis jutt ikkagi minu lastest. Jah, see on midagi mida ma olematuks teha ei saa ja jah, see on ebaõiglane, et sellepärast mind kõrvale heidetakse.

Ma pole naiivne. Vähemalt, mitte naiivsem, kui enamik naisi. Ma annan endale aru, et lapsed on asi, mis mehi eemale peletab. Ärge tulge mulle rääkima lugusid, et kusagil keegi naine kuue lapsega leidis endale täiega toreda mehe ja on super-üliõnnelikud. Kindlasti on ka selliseid juhtumeid. Aga olgem ausad, need on pigem ikkagi ulmevaldkonda kuuluv teema. Mehed jätavad nii kergekäeliselt omaenda lapsed maha. Miks nad peaksid veel kellegi võõraid kutsikaid kasvatama hakkama? Isiklikult mina ka ei taha endale meest, kellel on varasemast lapsed. Ja ometi minul võiks selle koha pealt olla palju tolereerivam suhtumine, kas te ei leia?


Emahunt kutsikatega*

Lähtume korraks valemist, et 50% meestest jookseb kohe nendesamade huntide juurde, keda nad nii väga armastavad, kui kuulevad naise olemasolevatest lastest. Iga järgneva lapsega langeb see protsent veel 50%. Teate kui suur võimalus mul on üldse kohtingule jõuda oma 4-ga? 6,25% sajast. Seega, arvestades, et ma olen ikkagi rohkem kui ühel deidil käinud ja tegelikult väga normaalsete ja toredate meestega, siis ma ütleks, et mul on isegi suurepäraselt läinud.

Sellest ma saan järeldada ainult seda, et ma olen jõhkralt ilus ja fantastilise iseloomuga. Nii, et viie aasta pärast, kui kolm neljast on juba pesast välja lendand ja minu protsent tõusma hakanud, siis ma alles hakkan mehi luuaga ukse tagant eemale peksma. Seniks aga saate lugeda lugusid, kuidas mu "sõbranna"# ühel või kahel kohtingul on käinud ja mida ta seoses sellega tundis ja mõtles.

*Pildistas Tatjana Siipan

#Mõnikord kirjutan ikkagi päriselt ka sõbrannadest ja nende juhtumitest. Ärge nüüd arvake, et ma ennast iga sõbranna selja taga peidan.

Kommentaarid