Teibi ja liimiga

Tänane postitus on natuke veider. Selles mõttes, et veidram kui tavaliselt. Ma ei tea isegi mida ma täpselt selle postitusega öelda tahan. Või mis tulemust ma ootan. Aga igatahes ma kirjutan. Vaadake siis ise mis te siit välja loete ja millise diagnoosi mulle panete.

Olen päris palju kirjutanud sellest, et millised mehed mulle meeldivad ja veel rohkem sellest, miks mina meestele ei meeldi. Olen kirjutanud oma kõrgest latist ja meestest, kelle latt on veelgi kõrgem. Ma ise tajun, et kohati võib see mõjuda sellise enesepetmisena. Või siis lohutusena. Teate küll seda: "Sa oled üksi, sest sa oled liiga valiv." Tavaliselt need, kes "liiga valivad" on, abielluvad lõpuks kodutu vägivaldse alkohoolikuga.


My Reflections: life & psychology


Või siis: "Sa valid lihtsalt valed mehed". Jah, minu tüüp mehi on need, kes minust karvavõrdki huvitatud pole. Sest kui uskuda mu sõbrannasid, siis "Õige mees, kes sinust päriselt huvitatud on, ei hooliks kui sul on 100 last, sms-võlad ja sa pead hommikuti habet raseerima. Kui ta tahaks sind, siis ületaks ta kõik takistused." Alati on nii meeldiv kuulda, et kõik teised naised on nii suurepärased ja endale just need õiged mehed leidnud, aga mina olen nii mõttetu, et keegi mind ei taha.

Samas, see pole ju päriselt tõsi. Tahetakse küll. Ma isegi ütleks, et mehi, kes tahavad on rohkem, kui neid teisi. Nendest ma blogis ei kirjuta. Sest mina ei taha neid. Ma toon kaks näidet, mis alles hiljuti toimusid ja öelge teie mulle, mis mul viga on või kuidas ma seda parandada saaks.

Näide1. Tutvusin mehega. Kõik kena ja tore. Ei läinud talle minu imelikud kulmud korda ega polnud ka teisi etteheiteid. Hakkas kohe viisakalt asju nn õiges suunas ajama. Natuke aega kannatasin seda enne kui blokk ette tuli. Keskendusin sellele, mis valesti oli - ihnuskoi, lühike ja suure õllekõhuga. Mõtlesin välja mingi tobeda loo ja lõikasin selle inimese oma elust välja.

Näide 2. Habe. Niikaua, kui ma teda eemalt jälgisin oli kõik kena ja tore. Siis see nädal, kui ta korraga mulle ise kirjutama hakkas ja välja kutsus, valdas mind paanika. Ma ei maganud ega söönud. Lisaks olid mul hingamisraskused, peopesad higistasid ja mul oli hirm. Ma reaalselt kartsin, et mis saab siis, kui ma talle päriselt meeldin. Ma ei saanud aru, et kuidas see võiks juhtuda, kui ma olin ju nii hoolega valinud mehe, kes minusugust naist elu sees märkama ei peaks. Püüdsin temas näha ebameeldivaid omadusi, millest kinni haarata ja need üle paisutada. Kui selgus, et ma ikkagi nii väga ei meeldi, oli minuti pealt kõik korras. Jah, ma olin pisut solvunud, aga mul ei olnud enam paanikat. Ta võis mulle meeldida ja ma sain temaga edasi suhelda, sest mingit ohtu, et meil võiks tekkida suhe, ei olnud.


adelaidereview.com.au


Üsna selge tegelikult. Ma olen ilmselgelt ikka veel traumeeritud oma luhtunud abielust. Ma kardan, et minu oskus inimesi, eriti mehi, lugeda on vigane. Ma kardan meeleheitlikult avastada ennast uuesti olukorrast, milles ma olin abielus olles. Okei, hästi. Probleem on defineeritud. Aga kuidas edasi? Sest oma südame südames, ei taha ma ju elu lõpuni üksi jääda. Tahaks ikkagi tunda seda soojust, mida saab pakkuda vaid kallis inimene. Tahaks, et keegi hoolitseks vahelduseks ka minu eest. Et keegi hoiaks ja kaitseks. Aga kuidas seda saavutada, kui kõik need kes seda oleksid valmis pakkuma tekitavad minus allergilise reaktsiooni ja kogu auru kulutan ma nende tagaajamisele, kes seda pakkuda ei suvatse?

See pole see postitus, kus ma palun kaastunnet või haletsust. Ma küsin nõu. Just nendelt naistelt, kes on ise olnud keerulises suhtes, olnud katki ja sellest elusana välja tulnud ning õppinud uuesti usaldama ja julgenud uuesti kiinduda. Muidugi ma võin ju jääda lootma, et aeg parandab kõik haavad. Praegu näib, et aja jooksul minu umbusaldus ja enesesäilitamise vajadus hoopis süvenevad. Ei tundu ka päris aus oodata, et lõpuks ilmub välja mees, kes mind teibi ja liimiga uuesti kokku lapib, ravib mu haavad ja taastab mu usu. See oleks minu silmis umbes nagu ma oleksin vana, avariiline, roostetanud Moskvich, mis hallitab kellegi garaažis, aga omanik pole valmis hinnast alla laskma ja nõuab selle eest tutika Audi hinda. Pole kuigi õiglane. Parem oleks ikkagi enne ise korda saada ja siis otsustada, kellega päikeseloojangusse sõita.

P.S. Hirmsasti meeldivad sõiduautode analoogiad. Ma tean, kohutavalt tüütu ja labane.


Kommentaarid