"Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal."
Mae Lender
Kirjastus Petrone Print
256 lk
Oh kuidas mulle meeldivad sellised pikad nädalavahetused. Sest siis saab lugeda. Ka ilm soosis seekord minu süümepiinadeta koju voodilinade vahele jäämist. Jõudsin ühe raamatu lõpetada, teise läbi lugeda ja kolmandaga alustada. See on minu arusaam edukast nädalavahetusest. Muidu on ikka dilemma, et kas pesta aknad või minna trenni, minna trenni või triikida pesu, triikida pesu või lugeda raamatuid, lugeda raamatuid või minna külla. Kolme päeva jooksul jõuab pea kõiki eelnimetatuid. Kuna vihma sadas, siis ei saanud aknaid pesta, seega rohkem aega raamatutele.
Minu Taanit lugesin autori pärast. Tahtsin enda jaoks selgeks teha, kuivõrd mõjutatav ma olen ja kas mulle meeldis Minu Hiiumaa ainult sellepärast, et see jutustas Hiiumaast ja hiidlastest või meeldis mulle ikka päriselt Mae kirjastiil.
Alustan sellest, et taanlased on minu meelest üks veider rahvus. Ja seda arvamust kinnistas ka raamatust loetu. Ilmselt mina nii kannatlikult neid veidrusi ei suudaks taluda, mis raamatus välja tuuakse. Näiteks see, et asju tehakse nii nagu neid alati on tehtud ja uuendused ei ole teretulnud. Või teiste asjadesse oma nina toppimine. Kuigi see võis ka pigem tolle konkreetse pere kiiks olla, mitte taanlaste värk üldiselt.
Tuttav tuli kirjeldus sellest, et vähemalt 21. sajandi algusaastatel suhtuti kõikidesse, endisest idablokist tulijatesse, teatud eelarvamusega. Et me oleme kõik siin harimatud matsid ja elame muldpõrandaga onnides, ilma elektri ja kanalisatsioonita. Osadele rootslastele tuli šokina, et meil on isegi tualettpaber olemas ja me ei peagi vagude vahele ennast kergendamas käima. Üsna solvav oli ka oma tollase abikaasa isakodus valitsev suhtumine, et ma olen parasiitidest ja bakteritest kubisev kullakaevaja, kes oma kehavõludega mehi hullutab. No ja loomulikult polnud vahet mitu korda ja kui hoolikalt sa oma päritolumaad hääldasid, ikka olid sa lätlane ja pärit Riiast. Stockholmis oli seda küll vähem, aga väiksemates linnades olid sa lätlane. Nuta või naera.
Suurema osa raamatust lugesin ma läbi, püüdes lahti muukida mõistatust, et kes see Mae Lender ikkagi on. Sest polnud nagu päriselt see Hiiumaa Mae, aga teatud sarnasused olid. Näiteks hirm ämblike ees ja ujumispuudulikus. Aga olid ka erinevused. Peamiseks reetjaks sai iga. Mae keda mina tean, ei saanud kuidagi olla aastal 2002 38-aastane, sest nägin teda alles nädalapäevad tagasi ja ta ei näinud päevagi vanem välja kui 33-aastane. Vaikselt hakkasin suunama oma mõtteid, et ehk on tegemist lähisugulasega. See versioon tundus palju tõenäolisem. Sest "Minu Taani" oli tavatult autorivaene kirjutis. Oli küll jutustatud, mida autor tegi ja mis temaga juhtus, aga vähe sellest, mis emotsiooni see kõik temas tekitas. Ka looduskirjeldusi oli vähe.
Raamatut oli kerge lugeda. Hea ladus tekst. Jäi mõistatuseks, et kas ma sain ikka õigesti aru ja majapidajast sai aastate möödudes hoopis perenaine? Kuigi see ei ole tingimata halb. Ega kõike ei peagi tingimata välja ütlema, las mõned mõistatused jäävad. Huvitavalt oli kirjutatud, aga midagi jäi nagu puudu. Raske isegi täpselt selgitada, mis täpselt. Võibolla teravust. Võibolla lihtsalt autor arenes vahepeal ja lihvis oma stiili? Natuke liiga ettevaatlikult oli kirjeldatud kõike. Kuigi Mae ka Hiiumaad kirjeldas ilma hinnanguid andmata, siis ometi oli selles loos hinge rohkem. Taanis on ta rohkem pealtvaataja rollis. Ja eks see ongi mõistetav, kui sa lõpuks aru saad kes, mis ja kuidas. Aga las see jääb minu poolt ka välja ütlemata. Kes väga tahab, see leiab niigi vastuse.
Mae Lender
Kirjastus Petrone Print
256 lk
Oh kuidas mulle meeldivad sellised pikad nädalavahetused. Sest siis saab lugeda. Ka ilm soosis seekord minu süümepiinadeta koju voodilinade vahele jäämist. Jõudsin ühe raamatu lõpetada, teise läbi lugeda ja kolmandaga alustada. See on minu arusaam edukast nädalavahetusest. Muidu on ikka dilemma, et kas pesta aknad või minna trenni, minna trenni või triikida pesu, triikida pesu või lugeda raamatuid, lugeda raamatuid või minna külla. Kolme päeva jooksul jõuab pea kõiki eelnimetatuid. Kuna vihma sadas, siis ei saanud aknaid pesta, seega rohkem aega raamatutele.
Minu Taanit lugesin autori pärast. Tahtsin enda jaoks selgeks teha, kuivõrd mõjutatav ma olen ja kas mulle meeldis Minu Hiiumaa ainult sellepärast, et see jutustas Hiiumaast ja hiidlastest või meeldis mulle ikka päriselt Mae kirjastiil.
Alustan sellest, et taanlased on minu meelest üks veider rahvus. Ja seda arvamust kinnistas ka raamatust loetu. Ilmselt mina nii kannatlikult neid veidrusi ei suudaks taluda, mis raamatus välja tuuakse. Näiteks see, et asju tehakse nii nagu neid alati on tehtud ja uuendused ei ole teretulnud. Või teiste asjadesse oma nina toppimine. Kuigi see võis ka pigem tolle konkreetse pere kiiks olla, mitte taanlaste värk üldiselt.
Tuttav tuli kirjeldus sellest, et vähemalt 21. sajandi algusaastatel suhtuti kõikidesse, endisest idablokist tulijatesse, teatud eelarvamusega. Et me oleme kõik siin harimatud matsid ja elame muldpõrandaga onnides, ilma elektri ja kanalisatsioonita. Osadele rootslastele tuli šokina, et meil on isegi tualettpaber olemas ja me ei peagi vagude vahele ennast kergendamas käima. Üsna solvav oli ka oma tollase abikaasa isakodus valitsev suhtumine, et ma olen parasiitidest ja bakteritest kubisev kullakaevaja, kes oma kehavõludega mehi hullutab. No ja loomulikult polnud vahet mitu korda ja kui hoolikalt sa oma päritolumaad hääldasid, ikka olid sa lätlane ja pärit Riiast. Stockholmis oli seda küll vähem, aga väiksemates linnades olid sa lätlane. Nuta või naera.
Suurema osa raamatust lugesin ma läbi, püüdes lahti muukida mõistatust, et kes see Mae Lender ikkagi on. Sest polnud nagu päriselt see Hiiumaa Mae, aga teatud sarnasused olid. Näiteks hirm ämblike ees ja ujumispuudulikus. Aga olid ka erinevused. Peamiseks reetjaks sai iga. Mae keda mina tean, ei saanud kuidagi olla aastal 2002 38-aastane, sest nägin teda alles nädalapäevad tagasi ja ta ei näinud päevagi vanem välja kui 33-aastane. Vaikselt hakkasin suunama oma mõtteid, et ehk on tegemist lähisugulasega. See versioon tundus palju tõenäolisem. Sest "Minu Taani" oli tavatult autorivaene kirjutis. Oli küll jutustatud, mida autor tegi ja mis temaga juhtus, aga vähe sellest, mis emotsiooni see kõik temas tekitas. Ka looduskirjeldusi oli vähe.
Raamatut oli kerge lugeda. Hea ladus tekst. Jäi mõistatuseks, et kas ma sain ikka õigesti aru ja majapidajast sai aastate möödudes hoopis perenaine? Kuigi see ei ole tingimata halb. Ega kõike ei peagi tingimata välja ütlema, las mõned mõistatused jäävad. Huvitavalt oli kirjutatud, aga midagi jäi nagu puudu. Raske isegi täpselt selgitada, mis täpselt. Võibolla teravust. Võibolla lihtsalt autor arenes vahepeal ja lihvis oma stiili? Natuke liiga ettevaatlikult oli kirjeldatud kõike. Kuigi Mae ka Hiiumaad kirjeldas ilma hinnanguid andmata, siis ometi oli selles loos hinge rohkem. Taanis on ta rohkem pealtvaataja rollis. Ja eks see ongi mõistetav, kui sa lõpuks aru saad kes, mis ja kuidas. Aga las see jääb minu poolt ka välja ütlemata. Kes väga tahab, see leiab niigi vastuse.
Kommentaarid
Postita kommentaar