Ma ei taha väita, et minu elu on kuidagi erilisem, kui teiste inimeste elu. Ma ei saa öelda, et minuga juhtuvad kummalisemad asjad, kui keskmisel harjumaalasel. Võibolla ma lihtsalt märkan rohkem. Ja kui märkan, siis kirjutan sellest. Aga muidu täiesti tavalised asjad. Igapäevased. Normaalsed.
Mäletate, kuidas ma möödunud nädalal kirjutasin sellest, et ehk tuleb mul oma mugavustsoonist välja astuda, et tõeliselt vinged asjad võiksid juhtuma hakata? Nagu tööalaselt. Aga kuna mul soovitati esialgu oodata ja vaadata, siis kerisin ennast mõnusalt tagasi tugitoolipatjade vahele, haarasin kohvikruusi ja tiksusin tasakesi edasi omaloodud näilises turvalisuses.
Kas elu õnnestumised on puhas juhus ja kokkusattumuste jada, või tuleb ka endal olla valmis pakutavatest võimalustest kinni haarata ja vaadata, kuhu see võib välja viia?
On inimesed, kes otsivad tööd ja siis need, kellele seda pakutakse. Minuga on olnud nii ja teisiti. Nooremana ehk rohkem isegi tuldi ise mu juurde ja öeldi, et mul oleks sulle tööd. Enamasti muidugi tuttavad või tuttavate tuttavad. Sain hea kogemustepagasi. Aga olen ka otsinud tööd. On juhtunud ka nii, et lähen ettevõttesse ühele ametikohale kandideerima ja vestluse lõpuks pakutakse mulle hoopis teist positsiooni. Ka on mulle helistanud värbamiskonsultandid ja kutsunud kandideerima. Kuna mu cv on avalik, siis seda ikka vahel juhtub. Tavaliselt juhtub see siis, kui mul on olemasolevas töökohas kõik parasjagu hästi ja tiibu sirutama ei kipu. Siis olengi lihtsalt rahulolevalt õhetanud, nagu tiinekas koolidiskol, kui korraga mitu poissi tantsule kutsub. Ma tean, nii triviaalne, aga ikka on hea tunne teadmisest, et sa oled tahetud.
No ja nüüd juhtus jälle. Aga seekord olen ma just selles meeleseisundis, et võiks ju proovida. Ilmselt varem või hiljem tuleb niigi hakata erinevate asutuste uksi kulutama ja täiesti aktsepteeritav oleks, et üheks nendest uksest ei kuuluks näiteks tööhõive ametile või sotsiaalhoolekandele.
Esimene vestlus oli värbamiskonsultandiga. Tema teeb eeltöö ära ja presenteerib lõpuks oma kliendile parimad kandidaadid. Olen sellise mudeli järgi ka varem töövestlustel käinud ja isegi tööle saanud. Firmad, kus pole eraldi personaliosakonda kasutavad sellist teenust küllaltki edukalt. Väga mõnus vestlus oli. Natuke võttis kõhedaks, kui küsiti, et mis mu nõrkused on. No mis ma oskan selle kohta vastata? Mitte, et mul nõrkusi poleks, aga kuidas ma ütlen, et ma joogas ei paindu nii hästi, kui tahaksin või et ma ei suuda keskenduda, kui elamine on sassis? Loomulikult teen ma ka töö juures aegajalt käkke, aga kas see on miinus või lihtsalt inimlik eksitus? Sest tavaliselt ma sama viga mitu korda ei tee ju?
Tavaliselt olen vastanud, et ma kipun olema emotsionaalne, mis on loomulikult ka tõsi. Ja sellest emotsionaalsusest tulenevad teised miinused - kärsitus, kannatamatus, solvumine ja mossitamine. Mitte kõige paremad omadused kollektiivis töötamiseks. Teisest küljest, ma ei saa väita, et mul sellest oleksid teiste töötajatega halvad suhted. Olenemata lahkumise põhjustest, saan ma pea kõigi endiste kolleegidega üpris hästi läbi. Isegi nendega, kellega koos töötades polnud kõige soojemad suhted, suudan paar sõbralikku sõna ikka vahetada. Järelikult, mingi fuuria ma pole.
Nüüd ma istungi siin ja mõtlen endale miinuseid külge, sest ma pole ju endast liiga heal arvamusel. Mitte tegelikult.
Aa ja muide, kuidas teie kogemused on, kas pärast töövestlust on nüüd tavapärane see, et kallistatakse? Veits ootamatult nagu tuli, aga ma kogusin end kiiresti ja läksin olukorraga kaasa. Igatahes, hetkel ma ootan ja vaatan, mis edasi hakkab juhtuma.
Mäletate, kuidas ma möödunud nädalal kirjutasin sellest, et ehk tuleb mul oma mugavustsoonist välja astuda, et tõeliselt vinged asjad võiksid juhtuma hakata? Nagu tööalaselt. Aga kuna mul soovitati esialgu oodata ja vaadata, siis kerisin ennast mõnusalt tagasi tugitoolipatjade vahele, haarasin kohvikruusi ja tiksusin tasakesi edasi omaloodud näilises turvalisuses.
Kas elu õnnestumised on puhas juhus ja kokkusattumuste jada, või tuleb ka endal olla valmis pakutavatest võimalustest kinni haarata ja vaadata, kuhu see võib välja viia?
On inimesed, kes otsivad tööd ja siis need, kellele seda pakutakse. Minuga on olnud nii ja teisiti. Nooremana ehk rohkem isegi tuldi ise mu juurde ja öeldi, et mul oleks sulle tööd. Enamasti muidugi tuttavad või tuttavate tuttavad. Sain hea kogemustepagasi. Aga olen ka otsinud tööd. On juhtunud ka nii, et lähen ettevõttesse ühele ametikohale kandideerima ja vestluse lõpuks pakutakse mulle hoopis teist positsiooni. Ka on mulle helistanud värbamiskonsultandid ja kutsunud kandideerima. Kuna mu cv on avalik, siis seda ikka vahel juhtub. Tavaliselt juhtub see siis, kui mul on olemasolevas töökohas kõik parasjagu hästi ja tiibu sirutama ei kipu. Siis olengi lihtsalt rahulolevalt õhetanud, nagu tiinekas koolidiskol, kui korraga mitu poissi tantsule kutsub. Ma tean, nii triviaalne, aga ikka on hea tunne teadmisest, et sa oled tahetud.
No ja nüüd juhtus jälle. Aga seekord olen ma just selles meeleseisundis, et võiks ju proovida. Ilmselt varem või hiljem tuleb niigi hakata erinevate asutuste uksi kulutama ja täiesti aktsepteeritav oleks, et üheks nendest uksest ei kuuluks näiteks tööhõive ametile või sotsiaalhoolekandele.
Esimene vestlus oli värbamiskonsultandiga. Tema teeb eeltöö ära ja presenteerib lõpuks oma kliendile parimad kandidaadid. Olen sellise mudeli järgi ka varem töövestlustel käinud ja isegi tööle saanud. Firmad, kus pole eraldi personaliosakonda kasutavad sellist teenust küllaltki edukalt. Väga mõnus vestlus oli. Natuke võttis kõhedaks, kui küsiti, et mis mu nõrkused on. No mis ma oskan selle kohta vastata? Mitte, et mul nõrkusi poleks, aga kuidas ma ütlen, et ma joogas ei paindu nii hästi, kui tahaksin või et ma ei suuda keskenduda, kui elamine on sassis? Loomulikult teen ma ka töö juures aegajalt käkke, aga kas see on miinus või lihtsalt inimlik eksitus? Sest tavaliselt ma sama viga mitu korda ei tee ju?
Tavaliselt olen vastanud, et ma kipun olema emotsionaalne, mis on loomulikult ka tõsi. Ja sellest emotsionaalsusest tulenevad teised miinused - kärsitus, kannatamatus, solvumine ja mossitamine. Mitte kõige paremad omadused kollektiivis töötamiseks. Teisest küljest, ma ei saa väita, et mul sellest oleksid teiste töötajatega halvad suhted. Olenemata lahkumise põhjustest, saan ma pea kõigi endiste kolleegidega üpris hästi läbi. Isegi nendega, kellega koos töötades polnud kõige soojemad suhted, suudan paar sõbralikku sõna ikka vahetada. Järelikult, mingi fuuria ma pole.
Nüüd ma istungi siin ja mõtlen endale miinuseid külge, sest ma pole ju endast liiga heal arvamusel. Mitte tegelikult.
Aa ja muide, kuidas teie kogemused on, kas pärast töövestlust on nüüd tavapärane see, et kallistatakse? Veits ootamatult nagu tuli, aga ma kogusin end kiiresti ja läksin olukorraga kaasa. Igatahes, hetkel ma ootan ja vaatan, mis edasi hakkab juhtuma.
Kommentaarid
Postita kommentaar