Mõnikord ma loen mõne 20+ aastase jutustusi sellest, mida tema tegi, kui ta veel noor oli. See kõlab umbes sama, kui minu 10aastane ütleb, et siis kui ta veel laps oli ja räägib sellest, mis juhtus eelmine nädal. Ühest küljest on see armas ja naljakas. Teisest küljest tahaks lihtsalt öelda, et vaiki õnnetu.
Aeg ongi muidugi suhteline mõiste. Mäletan ise kuidas teismelisena juba nädal tundus terve igavik. Mõtlesin, et appi keskkool kestab 3 aastat. See oli nagu terve eluaeg. Nüüd mõtlen, et appi mu esmasündinu lõpetab juba kolme aasta pärast keskkooli. Meenutan asju, mis juhtusid kümme aastat tagasi ja mulle tundub, et see ju alles oli. Kuhu aeg küll kadus?
Kindlasti ajasin ise ka mingil hetkel sellist juttu, et kui mina alles noor veel olin, noor veel olin... Veider küll, aga praegu, enam mitte esimeses ega ka mitte teises nooruses, ei kipu ma väga alustama jutustusi "kui ma veel noor olin". Esiteks sellepärast, et hinges olen ma ikka veel noor. Nii noor lausa, et eelmisel nädalal pakkusin ühele noormehele, et ega ta rohkem kui 5 aastat must küll vanem pole. Selgus, et lausa 9 ja pool. Ja mitte, et tema kuidagi eriliselt eaks paistaks, vaid ma ise siiralt usun, et ma olen alles kolmekümne ringis.
Võibolla on oma passis oleva numbriga nii raske leppida, kuna oodatud elutarkust ning täiskasvanulikkust pole veel saabunud. Keegi õel postkontoritöötaja hoiab minu saadetist kinni ja minuni see ei jõua. Jah, ma teen küll asju, mida üldiselt minuealiste poolt eeldatakse - maksan pangalaenu, käin lastevanemate koosolekul ja määrin kortsukreemi silmade alla. Aga seda - oh, mul on kõik hullult paigas ja rahu iseeneses, maailm mingu metsa- tunnet mul pole. Jah, kui nüüd võrrelda, siis kahekümneaastane mina oli palju rohkem laiali ja ega ma ka kolmekümnendate alguses erilise küpsusega ei hiilanud.
Täitsa piinlik tunnistada, aga ma naudin tüüpiliste "noorte" inimeste asjade tegemist. Ja ma ei saa väita, et ma naudin neid rohkem, kui varem, sest varem ma üldse ei nautinud neid, ja pidasin neid lapsikuteks. No muuseas olen ma hull eputrilla, kes pidevalt oma ihufotograafi kiusab, et lähme-lähme-lähme jälle pildistama, sest mul on uued riided ja uus soeng. Vähe sellest, ma ahistan ka teisi tuttavaid fotograafe. Ja samas kõik mu lapsepõlve pildid on sellised, kus ma peidan ennast kellegi jalgade taha, teismeast on ainult klassipildid ja kahekümnendatest on mingisugused jubedused, mis mu eks pildile püüdis, kui oli mind enne deliiriumisse jootnud. Mitte kena.
Siis ma veel tantsin. Köögis. Üksinda. Ja ma olen rohkem kui korra avastanud, et mul on publik, kes tänavalt jälgib, kuidas ma nagu 2eurone hoor ennast köögi kapi najal hööritan. Naljaks. Miks ma ei võiks nagu normaalne 40aastane proua kusagil pimedas koridoris kõrvaklapid peas Meie Mehe järgi häbelikult puusa nõksutada? Nagu vastavalt eale või nii. Ja jällegi, koolidiskol käisin maksimaalselt neli korda ja siis olin ka liiga cool, et tantsu vihtuda.
Ma pean riideid, kingi ja aksessuaare valides kõvasti analüüsima ja endale meelde tuletama, et minu eas enam liiglühikesed seelikud ja püksid ei sobi (isegi mitte tingimata vanuse pärast vaid juba veenilaiendite, tselluliidi ja venitusarmide tõttu). Pean kaaluma, et kui ma võtan nii kõrged kontsad, siis kas ma suudan nendega terve päev ringi kepsutada, või on mõistlikum võtta midagi tagasihoidlikumat. Mis puutub ehetesse, käekottidesse ja muusse seesarnasesse, siis nendega on ka nii, et jõuga peab tagasi hoidma, et liiga bablinge ei ostaks. Teadlikult suunan ennast klassikalisi asju valima.
Samas vaimus võiks veel pikalt jätkata. Nii, et ma ei teagi. Kas see ongi see keskeakriis, millest räägitakse või lihtsalt mingi lünk ajaloos, mille peab täitma? Või kas ongi 40 uus 20?
*Pildistas Egon Ligi.
Aeg ongi muidugi suhteline mõiste. Mäletan ise kuidas teismelisena juba nädal tundus terve igavik. Mõtlesin, et appi keskkool kestab 3 aastat. See oli nagu terve eluaeg. Nüüd mõtlen, et appi mu esmasündinu lõpetab juba kolme aasta pärast keskkooli. Meenutan asju, mis juhtusid kümme aastat tagasi ja mulle tundub, et see ju alles oli. Kuhu aeg küll kadus?
Kindlasti ajasin ise ka mingil hetkel sellist juttu, et kui mina alles noor veel olin, noor veel olin... Veider küll, aga praegu, enam mitte esimeses ega ka mitte teises nooruses, ei kipu ma väga alustama jutustusi "kui ma veel noor olin". Esiteks sellepärast, et hinges olen ma ikka veel noor. Nii noor lausa, et eelmisel nädalal pakkusin ühele noormehele, et ega ta rohkem kui 5 aastat must küll vanem pole. Selgus, et lausa 9 ja pool. Ja mitte, et tema kuidagi eriliselt eaks paistaks, vaid ma ise siiralt usun, et ma olen alles kolmekümne ringis.
Võibolla on oma passis oleva numbriga nii raske leppida, kuna oodatud elutarkust ning täiskasvanulikkust pole veel saabunud. Keegi õel postkontoritöötaja hoiab minu saadetist kinni ja minuni see ei jõua. Jah, ma teen küll asju, mida üldiselt minuealiste poolt eeldatakse - maksan pangalaenu, käin lastevanemate koosolekul ja määrin kortsukreemi silmade alla. Aga seda - oh, mul on kõik hullult paigas ja rahu iseeneses, maailm mingu metsa- tunnet mul pole. Jah, kui nüüd võrrelda, siis kahekümneaastane mina oli palju rohkem laiali ja ega ma ka kolmekümnendate alguses erilise küpsusega ei hiilanud.
Täitsa piinlik tunnistada, aga ma naudin tüüpiliste "noorte" inimeste asjade tegemist. Ja ma ei saa väita, et ma naudin neid rohkem, kui varem, sest varem ma üldse ei nautinud neid, ja pidasin neid lapsikuteks. No muuseas olen ma hull eputrilla, kes pidevalt oma ihufotograafi kiusab, et lähme-lähme-lähme jälle pildistama, sest mul on uued riided ja uus soeng. Vähe sellest, ma ahistan ka teisi tuttavaid fotograafe. Ja samas kõik mu lapsepõlve pildid on sellised, kus ma peidan ennast kellegi jalgade taha, teismeast on ainult klassipildid ja kahekümnendatest on mingisugused jubedused, mis mu eks pildile püüdis, kui oli mind enne deliiriumisse jootnud. Mitte kena.
 |
| Üks õnnetu fotograaf, kes mu trajektoorile sattus, oli sunnitud mind jäädvustama, sest minu meelest oli see ultra cool, et mul oli festivali randmepael topiga sama värvi (pööritab silmi). |
Siis ma veel tantsin. Köögis. Üksinda. Ja ma olen rohkem kui korra avastanud, et mul on publik, kes tänavalt jälgib, kuidas ma nagu 2eurone hoor ennast köögi kapi najal hööritan. Naljaks. Miks ma ei võiks nagu normaalne 40aastane proua kusagil pimedas koridoris kõrvaklapid peas Meie Mehe järgi häbelikult puusa nõksutada? Nagu vastavalt eale või nii. Ja jällegi, koolidiskol käisin maksimaalselt neli korda ja siis olin ka liiga cool, et tantsu vihtuda.
Ma pean riideid, kingi ja aksessuaare valides kõvasti analüüsima ja endale meelde tuletama, et minu eas enam liiglühikesed seelikud ja püksid ei sobi (isegi mitte tingimata vanuse pärast vaid juba veenilaiendite, tselluliidi ja venitusarmide tõttu). Pean kaaluma, et kui ma võtan nii kõrged kontsad, siis kas ma suudan nendega terve päev ringi kepsutada, või on mõistlikum võtta midagi tagasihoidlikumat. Mis puutub ehetesse, käekottidesse ja muusse seesarnasesse, siis nendega on ka nii, et jõuga peab tagasi hoidma, et liiga bablinge ei ostaks. Teadlikult suunan ennast klassikalisi asju valima.
Samas vaimus võiks veel pikalt jätkata. Nii, et ma ei teagi. Kas see ongi see keskeakriis, millest räägitakse või lihtsalt mingi lünk ajaloos, mille peab täitma? Või kas ongi 40 uus 20?
*Pildistas Egon Ligi.
Kommentaarid
Postita kommentaar